Viimastel päevadel avalikkuse ette jõudnud teated inimeste erakordselt julmast käitumisest metsloomade suhtes tekitavad viha ja abituse tunde. 21. sajandi tsiviliseeritud ja haritud inimese juurde peaks ju kuuluma võime olla looduse kaasteeline, teadmine, et keskkonda kahjustades kahjustatakse iseennast.
Eesti Metsloomaühing tõi nädalavahetusel šokeeriva sõnumi, et linnurikkalt Paljassaare hoiualalt leiti inimese tapetud luigepojad, kirjutab Postimees. Eesti Jahimeeste Selts on tänavu teatanud juhtumitest, kus autolt löögi saanud suuruluk on jäetud piinlema ja surema. Viimati leidis juhuslik mööduja nii hukkunud karu. Inimeste julmust ja ükskõiksust on raske mõista – ravida saab seda aga vaid hoiakute muutmise ja käitumiskultuuri kaudu.
Ülimalt häirivate uudiste valguses on ometi positiivne, et keskkonnateemadega tegelevad mittetulundusühingud mitte ainult ei hüüa appi, vaid jagavad iga sellise juhtumi puhul ka teavet, mida peale hakata. Sest näib, et teadmisi tõepoolest napib.
Olgu vaatepilt kuitahes ehmatav, tähtis on juhtumi üksikasjad välja selgitada ja süüdlased vastutusele võtta. Loodusesõbralik, ent mitte asjatundlik inimene võib asjatult segadust ja süüdistusi põhjustada. Meediamüra ja omakohus pole lahendus. Küll aga peaksime saavutama olukorra, kus keskkonnainspektsiooni valvenumber 1313 oleks avalikkusele samamoodi üldteada nagu 112. Samas tuleb ka ametkondadel õppida oskuslikumalt tegutsema, kui metsloom satub näiteks linnakeskkonda, selmet üksteise poole näpuga näidata.
Loe lähemalt Postimehest.
