31. jaanuaril toimus Kanada Saatkonna esindusel Eestis koostöös Nunavuti ja Department of Fisheries and Oceans (DFO) delegatsiooniga kohtumine hülgenahkade ja pärimuskäsitöö teemadel.
Kanadast tulid kohale DFO juhataja Ingrid Schenk, DFO juhataja asetäitja Barry Green, Nunavuti omavalitsuse juhataja Janelle Kennedy, Nunavuti omavalitsuse vanemnõunik Corenna Nuyalia, Nunavuti õmbleja Mona Netser, käsitööfirma Rannva Designs omanik ja õmbleja Rannva Simonsen.
EJSist osalesid kohtumisel tegevjuht Tõnis Korts, asetäitja Andres Lillemäe ja toimetaja Andra Hamburg. Korts ja Lillemäe tutvustasid hülgejahti ja sellega seonduvat Eestis.
Üks põhitegevusi Nunavutis (pk Kanada riigi põhjaosas, kus suurem osa ala elanikest on inuitid) on hülgenahakäsitöö. Kohalik õmbleja ja oma käsitööfirmalooja Rannva Simonsen on Nunavutis sel alal üks peamisi eestvedajad. Rannva on ka naistevarjupaiga juhataja, kes aitab kohalikke noori ja täiskasvanuid, et need käsitöö kaudu endale elatist teenida saavad.
Kui Kanades veel 10 aastat tagasi hülgenahast väga lugu ei peetud, siis nüüd on hülgenahatooted väga levinud, kuid kasum jääb kohalike siiski pigem väikseks. Kohalikud nahadisainerid suhtlevad tihedalt jahimeestega jms seltsidega, et seda ala majanduslikult elavdada.
Kanadas on hülgenahatooted väga kasulikud ja funktsionaalsed, tehtud looduslikest materjalidest ja peamiselt käsitööna. Kohtumisel selgus, et Kanada käsitöölised on ka Eesti hülgenahakasutusest väga huvitatud.
Eestis võib pidada hülgejahti aina kaduvaks nähtuseks, kuna traditsioon on hääbumas ning noored sellist jahipidamist nii hästi ei tunne. Kuigi Kanadas on jahipidamisel sarnased probleemid, peetakse hülgejahti aina populaarsemaks. Küttida tohib seal ka mitut liiki hülgeid (hall-, viiger ja gröönihülgeid), Eestis ainult hallhülgeid. Kanada on ka pea ainus riik maailmas, kel on antud õigus hülgenahatooteid müüa. Euroopa Parlament keelas jahimeestele arusaamatutel põhjustel EL-s hülgenaha toodete müügi. See keeld on vastuolus ka siseriikliku jahinduse hea tavaga.
Nunavuti põliselanik Mona Netser õpetab seal ka noortele iidseid tavasid, kuidas hülgenahka käsitleda, seda võimalikult tõhusalt ära kasutada jms.
Sealne tegevus on paljuski seotud ka religiooniga. Lapsi õpetatakse katoliiklikus kirikus ning ka jahtimine on tihti usuga põimitud. Netseri sõnul oskavad 80% sealsetest elanikest kätega midagi teha ja sellest ära elatuda.
EJSi tegevjuhi Tõnis Kortsu sõnul on nahkade kasutamise propageerimine oluline teema ka Eestis. „Eesti jahinduse hea tava näeb ette, et kõik mis kütitakse, kasutatakse ka ära“, selgitab Tõnis ning lisab, et „kahjuks on karusnaha turg madalseisus ja neid pole kuskile panna“. Kui olukord paraneb, asub EJS jälle jahimeeste abistamiseks nahku kokku ostma.
Samuti leiavad hirvlaste ja metssea nahad vähest kasutamist. EJS on korraldanud ja korraldab ka edaspidi erinevaid töötubasid, kus nahkade kasutamist propageeritaks. On osaletud metskitse- ja hirvenahkadest trummide valmistamise kursustel. Kevadel on plaanis töötuba, kus valmistatakse hirvenahast noatupesid ja jahidokumendi taskuid.
Saatkonna kohtumisele järgnes Hotell L’Ermitage´i konverentsikeskuses hülgenahkade ja pärimuskäsitöö töötuba, kus Mona Netser rääkis hülgeküttimisest ning hülgenahatoodetest. Mona juhendamisel said ka kõik huvilised hülgenahast ise mobiilikotti valmistada.
Samuti esitles töötoas Mark Soosaar oma uut raamatut „Läänemere hülgerahvas“ ning rääkis hallhülge elust ja populatsioonist Eestis. Lisaks näidati ajaloolist Soosaare filmi hallhülgejahist.
Vaata kogu galeriid SIIT.
Fotod: EJS ja Kanada Eesti saatkond
