Spetsialistide arvates võib ajapikku tõusta huvi vaid nugisenaha vastu.
Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhataja Uudo Timm räägib Maalehele, et nagu ikka, paneb inimesi tegutsema raha. Kui nahkadel on turgu ehk teisisõnu – kui naturaalne nahk on moes, siis makstakse selle eest niisugust hinda, mis motiveerib jahimehi metsa minema ning teatud kulutusi tegema: püünised, kütus, aeg.
Timm teab, et enne sõda oli nugisenahk väga kõrges hinnas. “Väidetavalt võis ühe nugisenaha eest siis isegi nii palju raha saada, et sai osta lehma,” märgib ta, lisades, et see kindlasti innustas jahti pidama.
“Kui 1960. aastatel kähriku arvukus tõusis ja neile jahti alustati, ei olnud jahimehed sugugi huvitatud nende küttimisest, tuues põhjuseks mitmeid raskusi,” kõneleb Timm. “1970ndatel aga, kui moodi läks pika karvaga karusnahk, tekkis nõudlus kährikunahkade järele, mis omakorda tõi peagi kaasa kährikute kõrge arvukuse kärpimise.”
“Lisaks on nn mürkroheliste ja loomakaitsjate ekstreemne käitumine, nagu näiteks värvi loopimine karusnahakandjate pihta ning üleüldine propaganda teinud oma töö, ja nõnda ongi karusnahkade kasutamisest loobutud,” kinnitab ta. “Seega jällegi – kui pole nõudlust, pole huvi ka küttimiseks. Praegu ei ole veel jahimeeste kogemused õnneks täielikult kadunud, kuid samas häid nugisekütte on vaid üksikuid. Nii oli mõni aasta tagasi korraks nugisenahkade hind küllalt hea ja kohe hoogustus ka küttimine ning vähemalt Virumaal nugiste arvukus langes.”
Jahiga reguleeritakse ulukite arvukust
Tänavu aga kuuldavasti nõudlust ei ole ja nugisejahti peaaegu ei peetud. Sama on kährikutega.
Juhul kui ka arvukuse ohjeldamiseks kährikuid või rebaseid kütitakse, ei tasu nende naha võtmisele ja turu leidmisele kuluv vaev seda ära ning nii jääbki see lihtsalt metsa. Mis iseenesest on väärtusliku toorme raiskamine.
Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe sõnul on Eestis karusnahkade kokkuost toiminud tegelikult kogu taasiseseisvuse aja, lihtsalt tuleb õiged tegijad üles otsida.
“Kord on olnud kokkuostjaid rohkem, kord vähem; kord on hinnad kõrgemad, kord madalamad,” selgitab ta. “Kokku ostetakse nugise-, mingi-, tõhu-, rebase-, kähriku- ja kopranahku.”
Ka Eesti Jahimeeste Seltsi juhatuse liikmel Mati Kivistikul ei jää üle muud öelda, kui et küttimine ja huvi selle vastu sõltub karusnahaturu olemasolust – kui palju jahimees oma tarbeks ikka neid nahku vajab
“Hinnad aga kõiguvad nagu Ameerika mägedes,” kinnitab Kivastik. “Hiljuti oli nugisenaha hind väga kõrge ning huvilisi palju. Hakkas koguni tekkima tunne, et nugisele tehakse metsas liiga.”
Loe edasi Maalehest.
