Kui murda läbi bürokraatliku keelekasutuse ja segaste loosungite, võiks pealkirjas esitatud küsimusele eitava vastuse välja lugeda Rio de Janeiros 1992. aastal alla kirjutatud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni lõppdokumendist.
Seal deklareeritakse, et elurikkust saab edukalt hoida ainult ökosüsteeme tervikuna kaitstes. Kodusest ökosüsteemist välja rebitud liigi säilitamine tuleviku jaoks üldjuhul ei õnnestu, kirjutab Tiit Maran Postimehes.
Samas, väga raske on määratleda, kui palju ja milliseid liike võiks ökosüsteemist eemaldada nii, et ökosüsteem jääks olemuselt samaks. Mõistagi, liik kui mõiste on abstraktsioon, nagu ökosüsteemgi. Looduskaitse praktikas räägitakse ikka kindlate lokaalsete populatsioonide ohustatusest ning säilitamisest. Viimane on võimalik vaid siis, kui kaitstavat liiki tema ümbruskonna ja teiste liikidega siduv minimaalselt vajalik suhete kompleks on tagatud.
Siiski pole maailmas vähe näiteid sellest, kuidas hääbuv liik on mõne lihtsamat sorti nipiga uuele elule aidatud. Üks selline näide on tuua ka kodumaalt, Euroopa kontekstis vist ainus omasugune: Hiiumaal kosub tänapäeval üsna jõudsalt Euroopas kiiresti välja surev liik euroopa naarits.
Loe edasi Postimehest.
