Tänapäeva jahindus kuulub praktilise looduskaitse juurde. Tundub esmapilgul ambitsioonikas ja arusaamatu – kuidas saavad püssiga mehed loodust kaitsta? Aga just nii see on.
Tõnis Korts, Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht arutles sel teemal uues loodus- ja hobiajakirjas Looduses.
Jahindus on üks valdkondi, mis on saatnud inimkonda hällist peale. Lugematute inimpõlvede kaudu pärandasid esivanemad meile oma oskused tuua lauale n-ö õnnelikku liha.
Keeruka inimarengu tulemusena on jahiinstinkt saanud paljude inimeste pärisosaks samamoodi nagu kalapüük, seene- ja marjakorjamine, aga ka näiteks maalimine ja palju muud. Instinktid lihtsalt elavad sinus ning annavad endast varem või hiljem märku.
Tänu tagab jahiõnne
Tänapäeva jahipidamine kujutab endast midagi hoopis muud, kui see oli ürg- või keskajal, isegi 50 aastat tagasi. Kuid neil on siiski ka palju ühist. See avaldub näiteks rituaalides. Ürgsetel aegadel kogunes suguharu enne jahti lõkke ümber ja palus taevastelt vägedelt saaki. Tänagi tehakse enne jahti tihti tuld. Ümber lõkke tantsimist asendavad siiski rivistus ja instruktaaž. Kohtab ka erinevaid palve vorme.
Vaata lähemalt SIIT.
