3. juuni varahommikul kella nelja paiku hiilin ettevaatlikult mööda põldu, kirjutab Raivo Kummer Kütiblogis.
Päike on juba tõusnud, aga sooja veel ei anna ja härmatisest hallid talirapsi lehed annavad märku juunikuisest öökülmast. Vastikuvõitu kevad ei suuda sel hetkel aga tuju rikkuda, sest kuldkollases rapsiõieväljas paistab kaugele välja metssea tume selg, mis kaitsva metsa poole liigub. Kuulis mind või tundis lõhna ära, on esimene pead läbiv mõte, kuid jätkan siiski põlluserva poole hiilimist.
Pole päris pikka aega ühtegi metssiga silmast silma näinud, viimane oligi vist jahihooaja lõpupäeval, 28. veebruaril. Olgugi sead riiklikult lindpriideks kuulutatud, poegimisajal peavad nemadki rahu saama. 1. juunil algas aga sokujahi hooaeg ja siis oleme ka seajahti pidama hakanud.
Rapsipõllu kõrval elav majaomanik helistas mulle tegelikult juba kümmekond päeva tagasi, sest seakari keeras tagurpidi tema hoovi ja on sestpeale ööst öösse rapsipõldu rüüstamas käinud. Pere kaks koera hauguvad häiritult ööd läbi ja magada ei saa loomulikult keegi. Sedasama rapsipõldu käis seakari hävitamas juba sügisel enne lume tulekut ja ülevalt vaadates peab kollendav väli küll välja nägema nagu aukudega juust.
Kaugelt paistis rapsipõllus ainult üks selg, kuid tegutsemas on nähtud 6-7 pealist karja, lisaks võib kambas olla ka põrsaid. Hiilisin nii vaikselt kui külmast kanged ja krabisevad rapsilehed lubasid, metsaserva poole, kuid ühtegi looma enam välja ei paistnud ja ka kuulda polnud midagi. Jõudsin juba mõtetes oskamatut liikumist kiruda, kui korraga hakkas raps liikuma ja paarikümne meetri kauguselt pistis kärsa välja ilus ja täies elujõus metssiga.
Loe edasi Kütiblogist.
