Jahipiirkonnad on otsimas vastust küsimusele, miks meil on nii vähe põdravasikaid ja miks enamik, kes metsast välja tuleb, on üksikud lehmad.
1967. aastal ilmunud Leonid Mätlingu ja August Pähklimägi „Jahist ja ulukitest“, mis oli Eesti NSV jahimajanduse aastaraamat, on välja toodud: „et mitte sattuda juba varemõeldu kordamisele ja pakkuda jahimeestele võimalust rohkem mõtiskleda tänapäeval jahimajanduse ette kerkinud probleemide üle, on kogumikku võetud eelmisega võrreldes rohkem teadusele ja samal ajal ka kogemustele tuginevat ning suunavat materjali. Ses mõttes peaks kogumik praktiliselt täitma mõningaid teoreetilisi lünki meie jahimeeste teadmistes ja aitama neil vastuseid leida mitmesugustele jahifauna kaitsmise, hooldamise ning säilitamise küsimustele.“
Franz Reidolfi „Jahinduse käsiraamatu“ (1938) järgi keelas vene jahiseadus (1892) ära põdralehmade laskmise, kuid jättis lahendamata sugude vahekorra reguleerimise küsimuse. Seaduse eeskirjadest peeti meil täpselt kinni, mille tagajärjel suurenes põdralehmade arv ebanormaalselt suureks, kuna täisealiste (5‒10 a.) põdrapullide arv seevastu kahanes kohutava kiirusega, sest iga jahimees püüdis ikka lasta suurte ja hästiarenenud sarvedega põdrapulli.
Reidolfi sõnul polnud enne maailmasõda peetud ajujahtidel sugugi haruldaseks juhtumid, kus ühest ajust tuli välja 15‒20 ja isegi 25 põdralehma, seevastu aga ainult 2‒3 noort põdrapulli ja põdravasikaid kõigest 4‒5; suurem osa põdralehmi oli täisealiste põdrapullide puudusel ahtraks jäänud. Ehki põdrad saavad suguküpseks juba 16-kuuselt, ei saa siiski noored (2‒3 a.) põdrapullid normaalseis oludes, kus sugude vahekord enam-vähem ühesugune või täisealisi põdrapulle isegi rohkem kui lehmi, sugutamisele asuda, sest vanad põdrapullid peletavad neid innakaist lehmadest eemale.
Tol ajal oli aga olukord ses suhtes väga ebanormaalne, sest põdralehmade rohkus ja vanemate põdrapullide puudus võimaldas noortel põdrapullidel osa võtta sugutamisest enne, kui nad oleksid jõudnud täisikka, s.o vähemalt 5-aastaseks. Säärane varane ja enneaegne sugutamine kurnas neid rohkesti ja viletsa talvise toidu juures ei suutnud nad sarvede kasvatamise ajaks küllaldaselt kosuda ja jõudu koguda, mistõttu sarved arenesid puudulikult, jäid peeneks ja kergeks ning omandasid pulgataolise kuju.
Põhjalikult ja üksikasjalikult töötas selle küsimuse kallal A. K. Skabliuski ning uurimuste tulemused, mis tähendatud tabelis 1, on väga huvitavad ja õpetlikud. Neist selgub, et põdrapullide raskus ja sarvede harude arv langes aasta-aastalt. Selle järjekindla languse põhjuseks olid endise vene jahiseaduse ebaotstarbekad eeskirjad põdrajahi suhtes, mitte aga selle looma tõu alaväärtuslikumaks muutmine (degeneratsioon).
Ilmselt tuleb see meile eelmisest hooajast tuttav ette. Vähe pulle, palju lehmi, kellel pole vasikaid või on vasikaid vähe. Seda kinnitavad eelmise hooaja põdra küttimiskokkuvõtted. Kirjanduses on küll kirjeldatud olukorda ühest ajujahist, kuid kuna enamikul on põdraarvukus langenud koguarvult nii madalale, et antud ajust väljatulnud struktuur ja hulk klapib ühe keskmise jahipiirkonna arvukusega. Kui panna karja kooseis protsentidesse, siis karja struktuur oleks minimaalse numbri juures pulle (2 isendit) 9,5%, lehmi (15 isendit) 71,4% ja vasikaid (4 isendit) 19,04% ning maksimaalse juures pulle (3 isendit) 10,71%, lehmi (20 isendit) 71,42%, vasikaid (5 isendit) 17,85%. Karja suurus jahiajaks klapiks keskmise jahipiirkonna omaga minimaalselt 21 ja maksimaalselt 28 isendit.
Siit ka põhjendus miks me ei või ühte sugupoolt liialt hoida või küttida ja selleks, et arvukust säilitada, peame küttima kõiki sugupooli võrdsetes osades 33% + 33% + 33%. Selleks, et jaht oleks jätkusuutlik, peaks peale jahti aga alles jääma 50% vasikaid ehk karja kooseisu peaks talvituvas karjas jääma 20‒25% ning iga pulli kohta 1,3‒1,5 lehma.
Seega viimase nelja aasta küttimise statistika näitab just eeltoodud ajaloolise näite varal, et üritame minna sama teed ja võib tekkida oht sama näite kordumisele. Looduses ei juhtu ühe aastaga midagi, kuid oleme pullide kõrgendatud küttimist survestanud viimased neli aastat ja ikka nii, nagu selles näites kirjeldatud on. Õnneks pole kõik sellega kaasa läinud.
20. märtsiks peame esitama kõik oma jahipiirkondade sõraliste arvukuse ja küttimissoovi. Selleks, et arvukus ei langeks ja populatsioon saaks taastuda ja tugevneda, peaksime põdra küttimist vähendama võrreldes eelmise hooajaga keskmiselt 20% (alla 4000 isendi), mõnes piirkonnas rohkemgi, mõnes vähem, et suudaksime struktuurselt küttida 2023. jahihooajal.
Priit Vahtramäe
