2. novembril toimus Erametsaliidu korraldatuna jahinduskonverents, kus arutati ligi 10 aastat kehtinud jahiseaduse üle.
Konverentsi modereeris Erametsaliidu tegevjuht Jaanus Aun. Avasõnad ütles Andres Metsoja, Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees. Tal jagus kiitvaid sõnu jahimeeste ja metsameeste aadressil. Ta nimetas metsa- ja jahimehi parimateks looduse tundjateks ja mentoriteks.
Konverents oli jaotatud kolme ossa: Jahiseaduse rakenduskümnend osaliste pilgu läbi, kas õiguslikud mehhanismid tõrguvad ja kas maaomanikku saab jahinduses usaldada.
Jahiseaduse rakenduskümnend osaliste pilgu läbi
Konverentsi avakõne tegi Andres Olesk, OÜ Valga Puu juhatuse esimees ja Eesti Erametsaliidu juhatuse liige. Tema rääkis jahiseadusest metsaomaniku ja metsandusettevõtja vaatenurgast. Ta rõhutas, et metsamajanduse panus Eesti ühiskonda on suur ja ca 10% töökohtadest asub selles valdkonnas. Need on valdavalt maapiirkondades. Metsandusse investeerimine on pikaajaline. Ta nimetas ka, et praegu on Eesti metsade parim aeg, kus nende eest hoolitsetakse hästi ja investeeritakse palju. Oleski sõnul tuleks leida jahimeeste tegevuse ja metsanduse vahel tasakaal ning vaja oleks sotsiaalmajanduslikke analüüse. Olesk oli ka seisukohal, et jahipiirkonnad võiksid olla väiksemad kui 5000 ha.
Põllumehe vaadet esindas põllumajandusettevõtja Indrek Sammal Hiiumaalt. Temal jagus kiidusõnu jahimeeste infosüsteemi Jahis aadressil. Andmete kvaliteet tõuseb ja seal on palju head infot. Samuti rääkis Sammal, et metssigade kasvatamine on jahimehele tulus, aga põllumehele kulukas. Ta on arvutanud, et kaheaastase metssea väärtus on 60 kuni 100 eurot, aga materiaalne kahju ca 300 eurot aastas. Samuti pidas ta probleemiks vähest kommunikatsiooni. Püstitas ka küsimuse kas põllukultuur või söödapõld. Puuduseks pidas vähest kommunikatsiooni jahimeeste ja põllumeeste vahel.
Jahimeeste vaadet esindas Jaak Volmer, Eesti Jahimeeste Seltsi juhatuse liige, metsamees, mesinik ja jahimees. Volmeri kogemus ulatub aastasse 1985, mil ta asus tööle Tartu Jahindusklubisse. Volmer toetas kogukondlikku jahindust ja selgitas, et riik on õhuke ja ametnikke juurde ei tule, peame ise hakkama saama. Tema sõnul on ainukene variant kogukond, kus jahikultuur erinevate põlvede kaudu edasi kandub. Volmer rääkis ka sellest, et jahimehed toetavad ulukikeskset jahindust. Peatus ka eesti jahimeeste IT tegulool, mida võib pidada suureks õnnestumiseks.
Volmer peatus ka jahindusnõukogude tööl. Selles osas kiitis ta RMK-d, kus on alati laual materjalid metsakahjudega. Samas oleks hea, kui oleks olemas ka erametsa pool. Volmer tundis muret ka liberaalse maapoliitika pärast. Palju maad on välismaalaste käes ja see osa suureneb. Eesti maaomanikega tema sõnul erilisi probleeme ei ole. Samuti ootab Volmer, et ulukiseire aruande saaks kätte enne hooaja algust, see oli sõnum ulukiseirajatele.
Maaomaniku võimalustest jahindusest tulu teenida rääkis maaettevõtja Tiit Seer. Tema kasvatab nurmkanu ja on püüdnud aastaid leida võimalusi neid jahipidamiseks lahti lasta, aga pole õnnestunud. Ikka on olnud riigil mingi bürokraatiline takistus. Samas on teistes Euroopa riikides asi toimimas ja taolisi probleeme, nagu Eesti bürokraatia seab, pole.
Samuti peatus ettevõtja kevadiste põllukahjude peal, mis tekivad rändlindude tegevuse tõttu. Kahju hüvitatakse minimaalselt ja põllumehe kanda jääb oluline osa kahjust. Seer ei saanud aru, miks ei võiks tegevust suunata ennetusele, miks ta ei saa oma vara ennetavalt kaitsta ja peab tegelema tagajärgedega. Ka siin on riik seadnud bürokraatlikud takistused maaettevõtja teele ja toimivaid lahendusi vaatamata püüdlustele pole leitud. Hanede tegevuskava on pigem nende kaitsekorralduse kava, mis ainult looduskaitse poolt arvestab. Põllumehed toodavad aga lauale toitu, mis ajas üha väärtuslikumaks muutub. Siin on vaja riigilt kiireid lahendusi, arvas Seer.
Fookuses õiguslikud mehhanismid
Teises konverentsi osas arutati, kas õiguslikud mehhanismid tõrguvad.
Ettekandega jahiseadus – edulugu, läbikukkumine või harju keskmine esines Marku Lamp, Keskkonnaministeeriumi asekantsler. Ta tegi põhjaliku analüüsi sellest, mis oli kümme aastat tagasi ja mida jahiseadus pidi lahendama. Jahindustegevuse korraldamisest olid Lambi sõnul seni kõrvale jäetud maaomanikud, kellel põhiseadusest tulenev õigus oma vara kasutada ja seeläbi sõlmida kokkuleppeid oma maa jahinduslikuks kasutamiseks puudus.
Seaduse vastuvõtmisega lahendati probleemi, et maaomanikel puudus õigus omandi kasutamiseks ning seetõttu võimalus sõlmida sisulisi kokkuleppeid nende maal jahindust korraldavate jahindusorganisatsioonidega. Samuti sisuliselt tähtajatu jahipiirkonna kasutusõigus ja sisuliste kohustuste puudumine võimaldas jahindusorganisatsioonidel piiramatult suurendada jahiulukite arvukust jahipiirkonnas. Samuti tõi Lamp esile teisi probleeme, mida jahiseadusega lahendati.
Edasi analüüsis asekantsler, missugused järeldused saab jahiseaduse rakendamisest teha. Tema sõnul on jahiulukite arvukus hea, suurkiskjatest huntide ja karude arvukus on tõusnud, probleem on aga ilveste madal arvukus. Ulukiseire andmed on läinud paremaks ning seetõttu ka otsused ning arutelud on sisukamad ning argumenteeritumad. Ulukiseire ja arvukuse sätted toimivad, kuid neid saab rohkem ja paremini rakendada, et kõikidelt jahipiirkondadelt vajalik info tähtaegselt laekuks.
Jahiõiguse koha pealt on Lampi sõnul maaomanikel õigusi rohkem, nendega arvestatakse senisest enam, ehkki kindlasti on kitsaskohti, mis vajavad lahendamist. Tema väitel on jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine keeruline, kuid võimalik. Jahipiirkonnale kehtestatud minimaalne pindala 5000 ha võib mõnes piirkonnas, kus nt elamuarendus kiiresti areneb, probleeme tekitada, tõdes Lamp. Neis piirkondades on üha suuremaks probleemiks kujunemas ka küttimismahtude täitmine – loomi isegi on, aga kohti jahipidamiseks jääb tihedalt asustatud hajaasustusega piirkondades üha vähemaks.
Jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamise regulatsioon võimaldab Lampi sõnul erinevaid tõlgendusi, mis omakorda on põhjustanud vaidlusi, sh kohtus. Kasutusõiguse lubade pikendamisel nõutav eramaaomanike nõusolekute olemasolu ja osakaalu nõue motiveerivad jahimehi maaomanikega suhtlema, mis omakorda võiks jahipidamisel tekkivaid probleeme ennetada. Riigini jõuavad endiselt paljud vaidlused, kus jahipiirkonnad ei anna maaomanikele jahiõigust ning samas ei hoia ära piisavalt kahjustusi.
Asekantsleri sõnul jahiulukite tekitatud kahju hüvitamisest puudub hea ülevaade. Reservfond maaomanikule uluki tekitatud kahjust tulenevate nõuete katmiseks ei ole praktiliselt rakendunud. Jahiseadus pakub vahetute kokkulepete tegemise võimalusi, mida on oluliselt lihtsam kasutada kui kohmakat seaduse regulatsiooni.
Lamp lõpetas ettekande mõttega, et kehtiv jahiseadus on toiminud tänaseks piisavalt kaua, selleks, et hinnata tema toimivust ning koguda kokku tähelepanekuid ja mõtted, et esinevad puudused parandada.
Õiguslikke probleeme jahiseaduse rakendamisel avas õiguskantsler Ülle Madise. Õiguskantseri sõnul tema jahiseaduse sisu üle ei otsusta, hindab aga vastavust põhiseadusele. Siin on tema sõnul jahiseaduses mõningaid probleeme. See puudutab kasutusõiguse lubade pikendamist. See mehhanism on ebaõnnestunult sõnastatud, mis ei taga alati osapoolte õigustega arvestamist. Need puudused tuleb tema sõnul kindlasti korda teha.
Samas kiitis õiguskantsler meie PS paragrahvi 5: „Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult“.
Õiguskantsler rääkis ka raadiosageduste kasutamisest ja tema sõnul on ka siin probleeme. Tema ja prokuratuur on omad seisukohad keskkonnaametile edastanud.
Leping kui maaomaniku õiguste tagatis?
Praktika lepingute sõlmimisel ja täitmisel pidi kõnelema Kadri-Aija Viik, metsaühistu Ühinenud Metsaomanikud juhatuse esimees. Kadri-Aia osales konverentsil, aga kuna sügiskülm oli häälele mõjunud, siis tegi ettekande ÜMO jahinduse spetsialist Reevo Paas.
Paas tegi ülevaate ÜMO-st kui Eesti suurimast metsaühistust. Seejärel analüüsis ja võrdles lähtepunktina metsameeste ja jahimeeste soove. Püstitas küsimuse, kas jahiseadus on piisav, et maaomaniku huve kaitsta. Selleks tõi ta välja viis paragrahvi. Paasi sõnul ei taga need viis kindlasti maaomaniku õigusi ja ootusi olukorras, kus temale kuuluvat maad kasutab veel keegi kolmas, antud juhul siis jahindusorganisatsioon. Seega on õige lahendus tema sõnul sõlmida maa kasutajaga maa jahindusliku kasutamise leping. Lepinguid on aga erinevaid, nii kirjalikud, suulised, tähtajatud ja tähtajalised, tasulised ja tasuta, kui paarilauselised või kümnete lehekülgede pikkused jne.
Paasi sõnul peab lepingute põhifookus olema suunatud kahjude ennetamisele ja tekkinud kahjude hüvitamisele. Ta ütles, et ei tohiks ära unustada ka seda, et maaomanik annab jahipidamiseks kasutada oma vara (maa), aga mitte vastupidi. Ta soovitab maaomanikul enne lepingu sõlmimist jõuda selgusele järgmistes küsimustes: kas lubada oma maale jahirajatisi ja söödaplatse, kas ja kus tohib kasutada mootorsõidukeid jms, kas ollakse valmis lubama jahipidamist hoonetele lähemal kui 200 meetrit, kas loovutatakse lepinguga nii väikeulukite, kui ka suurulukite jahipidamisõigus; kuidas võiks olla lahendatud ulukikahjude menetlemine ja vajadusel ka hüvitamine maa kasutaja poolt.
ÜMO soovitab eelistada korralikku taasesitamist võimaldavat lepingut. Lepingus peaksid kirjas olema omaniku maadel toimuva jahipidamise tingimused: millal ja kui kaugel eluhoonetest võib jahti pidada, kuidas toimub erateede kasutamine; nõue, et jahipidamisega (sh transpordivahendid) ei tohi kahjustada kinnisasjal asuvat vara; määratlus, mida loetakse ulukikahjustusteks ning kuidas kahjustusi menetleda ja ennetada metsa- ja/või põllumaa osas; kirjeldatud poolte vastutus, mis rakendub kokkuleppe tingimuste rikkumisel ja kohustab rikkunud poolt hüvitama õigustatud poolele rikkumisega tekitatud kahjud; loetelu katastriüksustest või maaomandi pindala ning omanikupoolsed tingimused nendel aladel jahirajatiste (jahikantslite, söödapõldude, soolakute jms) kasutamise kohta ning mõlema poole kontaktandmed.
Eraldi tähelepanu tasub Paasi sõnul pöörata ka lepingu kehtivuse tähtajale. Tähtajalist lepingut ei saa kumbki pool ilma kokkuleppeta üles öelda, samas tähtajatult sõlmitud lepingu saab etteteatamisega lihtsalt üles öelda ka ühepoolselt. Näiteks metsaühistu Ühinenud Metsaomanikud ei sõlmi tähtajatuid lepinguid, sest seda saab ühepoolselt etteteatamisega üles öelda. Põhjuseks on see, et ÜMO liikmed on pidanud juba kogema selliste lepingute ülesütlemist kohe pärast seda, kui kasutusõiguse luba lepingu teisel poolel käes oli.
Lepingutes soovitab Paas vältida ebamääraseid ja erinevaid tõlgendamisvõimalusi jätvaid punkte nagu: maaomanik osutab vajadusel ja kokkuleppel kaasabi ulukite arvukuse reguleerimisel; leping jõustub selle allakirjutamisel ja on sõlmitud tähtajatult; maaomanik ei loovuta jahipidamise õigust kolmandale isikule ilma kasutaja loata. Selle asemel võiks tema arvates olla hoopis tekst, mis ütleb, et kasutaja kohustub mitte andma kinnisasja mistahes viisil kolmandate isikute kasutusse ega lubama kolmandatel isikutel mistahes tegevusi kinnisasjal ilma maaomaniku kirjaliku nõusolekuta, välja arvatud lepingus lubatud juhud.
Kokkuvõtteks ütles Reevo Paas, et täna on õige hetk ja aeg lepinguteks kuna riigi maade kasutusload lõppevad ja toimub aktiivne lepingute pikendamine (kui 51% eramaadest on lepingutega, siis rohkem enam ei soovita). Praktika näitab, et lepingud on võimalik sõlmida, aga maaomanike ootus on, et neid ka peab sõlmima. Sõlmitavate lepingute maht tulevikus langeb (motivatsioon ja vajadus puudub). Maaomanikel soovitab ta enne allkirja või nõusoleku andmist konsulteerida Metsaühistu või konsulentidega.
Kas maaomanikku saab jahinduses usaldada?
Teemal maaomanike positsioon Läti jahiõiguses tegi ettekande Mārtiņš Ailts Läti Metsaomanike Liidust.
Läti olukord erineb vägagi meie omast. Lätis võivad maaomanikud ise teha jahipiirkonna alates 350 ha ja jahimehed alates 1000 ha. Jahiõigus on Lätis maaomaniku õigus ning Lätis on arvel 22 000 jahimeest. Kui tahetakse põtra küttida, peab jahipiirkonna metsamaa suurus olema rohkem kui 2500 ha. Hirvepullide küttimiseks peab metsamaad olema vähemalt 2000 ha ja lehmade-vasikate küttimiseks vähemalt 1000 ha. Metssea ja metskitse küttimiseks peab maad olema rohkem kui 350 ha, samas liiguvad ka lätlased selles suunas, et jahipiirkondi suurendada. Martins Ailtsise sõnul kaovad alates 2023. aasta märtsist ära jahipiirkonnad, mis on väiksemad kui 350 ha. Samas maaomanikele see õigus suurusele jääb.
Ailts rääkis ka probleemidest. Nende riigimets teeb liiga pikad lepingud, 30 aastat ja rohkem. See on liiga pikk teistele, kes ka konkureeriksid.
Ailtise sõnul on kõige tähtsam asi ‒ leping jahimeeste ja maaomanike vahel. Selle abil lahendatakse kõik probleemid. Lätis nõuab seadus lepingut. On leping, on jaht, ei ole lepingut, ei ole jahti. Ka Lätis on probleem, et kõiki maaomanikke ei saada kätte. Seetõttu ei saa kõigil maadel jahti pidada. Nad on üritanud ka Eesti varianti rakendada, et piiratult ilma lepinguta jahti pidada, aga nende konstitutsioon seda ei luba ja seda polnud võimalik rakendada. Veel rääkis ta ka loodukaitse hinnast, mis tõuseb pidevalt. Samuti kahjudest.
Jahiulukid ja tuleviku jahindus
Jahiulukite arvukuse muutustest viimase 10 aasta jooksul tegi ülevaate Rauno Veeroja, Keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist. Ta analüüsis, kuidas on ulukite arvukused muutunud selle 10 aasta jooksul. Põdra arvukus on kümne aasta jooksul kolmandiku võrra vähenenud, metskits arvukus aga kaks ja pool korda on tõusnud. Ulukite üldine olukord on tema sõnul hea.
Konverentsi lõpetas teemaga „Milline võiks olla tuleviku jahiseadus?“ Ando Eelmaa, Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees. Ta võttis kokku käsitletud teemad ja tänas kõiki osalejaid. Samuti kinnitas ta, et tuleb liikuda edasi ja leida lahendused, kus kõik osapooled võidavad ja sinnapoole püüelda.
Eesti Jahimeeste Seltsist osales konverentsil hulga inimesi, sealhulgas juhatuse liikmeid. Suur tänu Erametsaliidule sisuka ja huvitava konverentsipäeva eest ja liigume koos edasi!
Kõiki ettekandeid saab vaadata siit.
Konverentsi lõpus kutsusid Eesti Jahinaised kõiki järgmisel nädalal aset leidvale jahisaaduste väärindamise talgutele.
