TEKST TIIT RANDVEER
Karu kui potentsiaalselt ohtliku kiskja asurkond kasvab kiiresti. Inimeste ohutunne on mõistetav.
Aasta algul, vist jaanuaris, juhtusin Eesti Päevalehest (EPL) lugema lõbusat lugu. Nimelt olevat riigikogu täiskogu istungil üks väärikas rahvaesindaja rääkinud, et Soomes söövat karud aina sagedamini ära tervisesportlasi. EPL-i auks võib lisada, et soliidne ajaleht võttis asja uurida ja jõudis seisukohale, et päris nii see ei ole. Seda olen minagi oma madala mätta otsast tähele pannud.
Tõsi küll, 1998. aastal leidis Soomes aset traagiline lugu, kui karu murdis inimese ja see oli tõepoolest metsajooksul harrastussportlane, aga pärast seda pole letaalse lõpuga juhtumeid enam olnud. Seega võib pigem väita vastupidist: sealsed karud söövad tervisesportlasi varasemast hoopis harvem.
Olgu selle ära söömisega kuidas on, aga meie kaaskodanike ohutunne, mis tingitud karu kui potentsiaalselt ohtliku kiskja asurkonna kiirest kasvust, on mõistetav. Üha sagenevaist kohtumistest karuga, olgu metsas, kusagil teeservas või lausa linnas, annavad teada ajalehesõnumid.
Loe edasi ajakirjast Eesti Jahimees.
