Tavatult kõrge metsloomade arvukus Eestis on naabritega võrreldes paras anomaalia. Jahimehele tähendab see eksistentsiaalset dilemmat: kuidas veenda 21. sajandi heaoluühiskonda, et nad pole põlastusväärsed mõrtsukad.
Lubage küsida, kas leidub selline hetk, kus imearmsate kassi-, koera-, hamstri-, mõmmi-, tiigri- ja muude loomade piltide arvukus saavutab kriitilise piiri, kust alates hakkab see moonutama meie reaalsustaju? Missugune võigas tegelane see peab olema, kes neile süütutele olenditele halba soovib või veel hullem – neilt elu võtab? Häbelikult tõusevad üksikud käed – nad nimetavad end jahimeesteks. Ja nad on kimbatuses, sest aja keerdkäigud on toonud nad punkti, kus oma tööd tehes pälvivad nad hukkamõistu. Seevastu oma töö tegemata jättes … pälvivad nad ikka hukkamõistu, vahest suurematki, kirjutab Virumaa Teataja.
Jahimees Peeter Hussar, kes on jahindusega kokku puutunud juba üheksandast eluaastast alates ehk 50 aastat, viitab asjaolule, millest mööda vaadata ei saa: „Meil Eestis on karusid umbes 600, Lätis seevastu ehk 30. Ökosüsteemi kui terviku heaolu üks indikaatoreid on toiduahela tipus paiknevate tippkiskjate arvukus. Eesti on Euroopa mõistes anomaalia, suurulukitel, sealhulgas karudel, läheb siin tavatult hästi.”
Sõnadega mängides võib öelda, et Hussar tegi karu arvukust hinnates karudele isegi karuteene: RMK andmetel müttab meie metsades ringi veelgi rohkem, hinnanguliselt 650–700 mesikäppa. Jahimehe sõnul ületab ottide keskmine arvukus hektari kohta isegi Venemaa vastavat näitajat. Et jutt nagu muuseas kõikidelt võimalikelt suurulukitelt just karude peale on libisenud, on otsekui paratamatu. „Karujaht on ikkagi eriline. Seal juba naljalt rapsida ei saa,” ütleb Hussar veendunult.
Täpselt ja rahulikult iga sõna kaaludes sõnastab ta kõikide eetikast lugu pidavate küttide kreedo: jahimeestel on vastutus ühiskonna ees, tagamaks, et metsloomad tunneksid inimese ees loomuomast hirmu ja väldiksid neid, ning ka kütitavate loomade ees, et nende lõpp saabuks võimalikult kiiresti ja kannatusteta.
Eesti Jahimeeste Seltsi juhatuse liikme Raul Vahteri arvates on omamoodi paratamatu, et jahimehed peavad ka edaspidi üha enam ja enam tegema ühiskonnale selgitustööd, miks on nende tegevus ja olemasolu vajalik. Ta tuletab selle järelduse loogikale tuginedes: mida enam inimesi maapiirkonnast linna elama siirdub, seda kaugemaks ja mõistetamatumaks looduslikud protsessid, sealhulgas jahindus, jäävad.
Seni kõige markantsemaks näiteks tõi Vahter eelmise aasta sügisel algatatud veelindude küttimise piiramise petitsiooni. Kuigi praeguseks on saaga lõpu leidnud ning jõustunud on jahiseaduse muudatus, mis nõuab kõigilt jahituristidelt vastava koolituse läbimist, on jahimehe hinge kõige enam riivanud see, et loo tulemina jäi jahindusele külge halvamaiguline “lõbu pärast tapmise” silt. Mis puutub karudesse, siis karujaht veel nõnda stigmatiseeritud pole. Küllap seetõttu, et karu ohtlikkust Eesti suurima kiskjana siiski endiselt teadvustatakse, arvas Vahter.
Loe lähemalt Virumaa Teatajast.
