Võimalikud kliimamuutused on pannud inimühiskonna olukorda, et peaaegu kõik riigid koostavad kliimapoliitika, kliimamuutustega kohanemise strateegia ja nende mõjude pehmendamise raamdokumente. Samuti sõlmitakse rahvusvahelisi kokkuleppeid.
Valmimas on ka kliimamuutustega kohanemise Eesti riiklik strateegia, mille eeltöös osalesid ülikoolide ja teadusasutuste asjatundjad. Paljude valdkondade hulgas analüüsiti ka võimalikke mõjusid ja prognoositavaid muutusi metsanduses ning jahinduses. Järgnevalt on refereeritud jahinduse töörühma analüüsi kokkuvõtet, mille koostasid maaülikooli metsakasvatuse osakonna teadlased.
Mida võib prognoosida?
Kliimamuutuste mõju ulukiasurkondadele on üldjuhul vähem märgatav ja raskemini prognoositav kui teistele kooslustele. Inimtegevus mõjutab ulukipopulatsioone enamasti rohkem kui kliima. Valdav osa siinsetest ulukiliikidest on laia levikuga, ulatudes vahel arktilisest vööndist troopikani. Neid kliimamuutused ei ohusta. Tõenäoliselt võib kliima soojenemine otseselt ohustada (kuni täieliku kadumiseni meie aladelt) vaid mõnd üksikut kitsalt kohastunud liiki. Küll võib kliima soojenemine otseselt või pigem kaudselt – näiteks toidubaasi muutudes – parandada või halvendada liikide elutingimusi ja suunata nende arvukuse dünaamikat.
Enim mõjutavad ulukipopulatsioone otseselt nii suvine kui ka talvine keskmine õhutemperatuur ja viimasest olenev lumikatte kestus ning keskmine paksus. Kaudselt võivad ulukite elutingimusi, eeskätt toidubaasi, mõjutada elupaiga (enamasti mets) taimestiku liigilise koosseisu ja biomassi muutused, aga ka ekstreemsed ilmastikunähtused: tormid, kestvad põuad, üksikud väga madala temperatuuriga talved jne.
Mis ja kuidas võib ulukeid mõjutada?
Eesti faunas on esindatud umbes 65 imetajaliiki, neist 19 on jahiulukid. Linnuliikide arv (koos eksikülalistega) ulatub 386-ni, neist 36 on jahiulukid. Imetajate ja lindude liigiline koosseis ning eri liikide arvukus muutub pidevalt. Eeldatavad kliimamuutused on vaid osa paljudest mõjuritest.
Mõned näited kliimamuutuste (arvatava) mõju kohta.
- Osaliselt kinnitavad seda ka uuringud, et kliima soojenedes ei rända üha enam linde lõunasse ja jääb kohapeale talvituma.
- Talviti valgeks värvuvad ulukid (valgejänes, kärp, nirk, rabapüü) satuvad ebasoodsasse olukorda, sest on röövulukitele ja -lindudele paremini näha. Kliima soojenemise negatiivset mõju nirgile ja kärbile võib vaid oletada. Rabapüü on Eestis haruldane, püsivama lumikattega Soomes tavaline jahiuluk. Valgejänese arvukuse vähenemist Lõuna-Soomes on sealsed uurijad Kauhala ja Helle seostanud vähese lumega või lumeta talvede sagenemisega.
- Lumikatte vähenedes või kadudes paranevad oluliselt metssea toitumisolud, mis loob eeldused arvukuse suurenemiseks. Samal ajal muutub küttimine raskemaks.
- Tõenäolised muutused lumikattes (selle keskmise sügavuse vähenemine, lumikattega päevade arvu vähenemine) mõjub soodsalt ka enamikule hirvlastest. Kõige enam “võidab” metskits, aga ka punahirvele ja võimalikele uustulnukatele – tähnik- ja kabehirvele – peaks kliima soojenemine kasuks tulema.
- Põdra elutingimused pigem halvenevad, sest esiteks suureneb tõenäoliselt toidukonkurentide (liikide) arv ja arvukus. Teiseks ei talu põder kõrget temperatuuri: talvine kõrgem kui 0 °C (suvel vastavalt kõrgem kui 20 °C) tekitab stressi. See väljendub hingamissageduse kiirenemises (vajalik termoregulatsiooniks), samuti käitumise muutumises. Aktiivsus (ka toitumiseks kulutatud aeg) väheneb ja puhkepausid pikenevad. Kõik see viib looma kehakaalu alanemisele ja tervisliku seisundi halvenemisele. Seda on näidanud USA teadlased Renecker ja Hudson. Puugid võivad ohustada põtru enam kui teisi hirvlasi. Muutuvates kliimaoludes ja stressis võivad loomad olla parasiitide tõttu haavatavamad, nagu on näidanud uurijad Samuel ja Welch Põhja-Ameerikas põdra ja puugi Dermacentor albipictus
- Soomes on täheldatud tedremängu ja pesitsemise nihkumist varasemale ajale. Varem koorunud tibusid ohustab kevadine külm ja niiske ilm ning toidupuudus.
- Kährik, mäger, karu on kauem ärkvel. Väikeste koerlaste ja mägra omavaheline toidukonkurents võib seetõttu teravneda.
- Lumeta talvel halveneb (suur)kiskjate toidu kättesaadavus: lumikattega on saakloomade tabamine edukam, kevadel on rohkem raipeid jne.
- Mitme endoparasiidi (näiteks paelussi Echinococcus multicularis) levik laieneb. See ei mõjuta niivõrd parasiidi lõpp-peremeheks olevate ulukite tervislikku seisundit, kuivõrd inimeste (kes võivad olla vaheperemehed) käitumist: metsamarjade korjamine ja söömine muutub ohtlikuks. Soomes ohustab selle parasiidi levik põhjasuunas isegi riigi marjaeksporti.
- Mitme ulukiliigi küttimise edukus oleneb lumikattest. Metsseajaht muutub raskemaks ja küttimislimiitide täitmata jätmine võib tekitada sotsiaalseid pingeid.
- Merelise eluviisiga imetajatest mõjutab kliima soojenemine kõige enam viigerhüljest, arktilist liiki, kes on Läänemerre lõksu jäänud ega ole siinsete oludega kohastunud. Viigerhüljes peab poegima jääl, muidu pojad enamasti surevad. Hallhüljes on vähem ohustatud, sest ei vaja poegimiseks vältimatu tingimusena jääkatet. Sellegipoolest on järjestikused soojad talved ebasoodsate jäätingimustega kõige olulisem liigi sigimisedukust pärssiv tegur Balti meres, väidavad hülgeuurijad Ivar ja Mart Jüssi.
Kliimamuutused minevikus
Suurimetajate fauna liigilist koosseisu ja selles toimunud muutusi pärast jääaega on üsna põhjalikult uurinud J. Lepiksaar, K. Paaver ja L. Lõugas. Kõige soojem oli kesk-holotseenis, mis algas umbes 7700 aasta eest ja lõppes umbes 2500 aastat tagasi. Sooja atlantilise perioodi loomastik ei erinenudki palju praegusest. Varem siin olnud liigid – vähemalt enamik neist – ei kadunud. Põdra arvukus küll vähenes, aga liik ei kadunud ja hiljem asurkond taastus. Suurenes metssea arvukus.
Lähimineviku ekstreemsemateks ilmastikunähtusteks võib pidada torme 1967. aasta augustis ja 1969. aasta novembris. Pärast neid suurenes märgatavalt põtrade ja metskitsede arvukus. Küllap oli teisigi tegureid, mis hirvlaste, eriti just metskitsede arvukuse suurenemist soodustasid (lumevaesed talved jne), aga peamine oli tõenäoliselt parem toidulaud.
Kahjuks pole ulukite toonased loendusandmed väga täpsed. Küll aga on suhteliselt head andmed Mahtra jahimajandi kohta. Jaan Naabri teatel suurenes lageraiete pindala järsult (119 ha 1967. aastal, järgnevail aastail üle 1000 ha.) Elutingimuste paranemine kajastus mõneaastase nihkega ka sõraliste arvukuse suurenemises ja nende küttimises. Ajavahemikul 1967–1974 suurenes Mahtra jahimajandis põtrade arvukus 240 isendilt 600-le ja metskitsede arvukus 700 isendilt 4000-le. Samas ajavahemikus suurenes põtrade ja metskitsede küttimine, vastavalt 26 asemel 290 ja 18 asemel 2075!
Toidubaasiga seotud kahjustused
Lageraie ja lankide taasmetsastamine on loonud dendrofaagsetele sõralistele ülihea toidubaasi, mistõttu on nende asustustihedus majandusmetsas suur. Mis ulukile “toidubaas”, see metsakasvatajale töövili ja sissetuleku allikas. Põllukultuuridest toituvad (ehk neid kahjustavad) metssiga, aga ka hanelised.
Kuuskede koorimine, põtrade üks ohtlikumaid ulukikahjustusi metsas, näib olenevat talvisest ja kevadisest ilmastikust. Soojadel talvedel on kuusekoor toiduna ahvatlevam. Lõuna pool ehk soojemas kliimas on kuusekahjustusi rohkem. Eestis on see tavaline, (Lõuna-)Soomes kohati esinev metsakahjustus. Samasuguseid tähelepanekuid on tehtud ka Venemaal, kus näiteks Jaroslavli oblasti lõunaosas põdrad koorivad kuuski, põhjaosas mitte.
Seevastu peaks metskitsed kliima soojenedes vähem kärpima noori kuuski. T. Randveeri 1980. aastate uuringutest selgus, et kuuseokaste söömine intensiivistub oluliselt lumiste talvede lõpuosas. Heas konditsioonis loomad sõid kuuseokkaid juhuslikult, kuid talvest kurnatuile oli see põhitoit. Okaste söömist on Saksa uurijad põhjendatud veepuudusega metskitsede talvises toidus. Õhema lumikatte korral või lume puudumisel toituvad metskitsed sel ajal põhiliselt igihaljastest puhmarinde taimedest, ohustamata metsakultuure.
Ühiskonna hinnang jahindusele
Jahipidamine on Eestis mõõdukalt populaarne. Umbes 15 000 isikul ehk 1,2% riigi elanikest on jahitunnistus. See on üsna keskmine näitaja Euroopa teiste riikidega võrreldes. Siiski on jahindusel ja jahimeestel Eestis looduslikke tingimusi ning majandusolukorda arvestades väga tähtis roll.
Otsene inimtegevus kipub praegu varjutama igasuguseid looduslikke protsesse, sealhulgas kliimamuutuste mõju. Uued imetajaliigid, kes on viimasel kümnendil siia ja naabermaadesse ilmunud, pole kindlasti kliimapõgenikud, vaid kasutanud inimese abi, vähemalt hirvlased (kabehirv ja tähnikhirv), pesukaru ning võimalik, et ka šaakal. Küll võivad mõned inimese kaasabil saabunud liigid paremini aklimatiseeruda.
Muutuda võivad emotsionaalsed ja pragmaatilised hinnangud mitmele ulukile. Hinnanguid on võimalik teadlikult kujundada. Näitena võib tuua šaakali. Küsimus, kas tegemist on lindprii invasiivse liigiga, tavapärase jahiulukiga või koguni kaitset vajava liigiga, on leidnud vastuse. Sellised küsimused võivad muutuda igapäevaseks.
Inimtegevus
Valdav osa siinsetest ulukiliikidest on ökoloogiliselt plastiline. Inimtegevus mõjutab ulukipopulatsioone kohati enam kui kliima. Mõni näide. Hunt oli kunagi levinud peaaegu kogu põhjapoolkeral, v.a Aafrika ja Indo-Hiina poolsaar. Hundi areaal hõlmas nii Põhja-Ameerika ja Siberi tundraid kui ka Araabia poolsaare kõrbeid. 1980. aastaiks oli levila oluliselt vähenenud. Praegu on hundi levik taas laienemas. Neis üsna täpselt dokumenteeritud protsessides ei ole kliimamuutustel olnud olulist tähendust.
Viimase saja aasta jooksul on Eestis aklimatiseerunud või aklimatiseerumas peaaegu kümmekond imetajaliiki (jättes kõrvale pisiimetajad). Neist enamiku siia või naaberaladele (pesukaru Leedus) jõudmist on vahetult või kaudselt korraldanud inimene.
Umbes veerandsaja aastaga on rahvusvahelistel ulukibioloogia konverentsidel ilmnenud väga selge tendents: üha enam ettekandeid on sotsioloogia vallast ja käsitlevad inimeste asjakohase meelsuse ning käitumise (human dimension) uurimistulemusi.
Tõenäoliselt võib kliima soojenemine otseselt ohustada (kuni täieliku kadumiseni meie aladelt) vaid mõnd üksikut kitsalt kohastunud liiki. Küll võib kliima soojenemine otseselt või pigem kaudselt – näiteks toidubaasi muutumise kaudu – parandada või halvendada liikide elutingimusi ja suunata nende arvukuse dünaamikat.
Lähematel aastakümnetel pole ette näha olulisi muutusi Eesti ulukite fauna liigilises koosseisus ega liikide arvukuses. Sõraliste ja (vähemal määral) suurkiskjate arvukuse dünaamikat mõjutavad ennekõike jahinõukogude otsused, mis on sõnastatud huvirühmade konsensuse alusel, ja see, kuidas jahimehed neid täidavad. Mitme nn karusnahalooma arvukust mõjutab pigem karusnaha hind turul (jällegi human dimension!).
Põder on ohus
Keskmise õhutemperatuuri tõus ja selle tõttu lumikattega aja lühenemine ning lumikatte õhenemine on siinsetest liikidest soodne metskitsele, punahirvele ja metsseale. Metssiga saab talvise toidu oluliselt paremini kätte pehmel talvel, kui maapind ei külmu. Kas neid mõjusid nimetada positiivseks või negatiivseks, oleneb hindajast. Samal ajal loovad sellised kliimamuutused eelduse lõunapoolsete invasiivsete liikide aklimatiseerumiseks, mis pole soovitav (s.o tegemist on negatiivse mõjuga). Eksootilised hirvlased konkureerivad kohalike liikidega. Oht on seda suurem, et meie fauna suurima hirvlase – põdra – tervislikku seisundit mõjutavad negatiivselt nii kuumad suved kui ka soojad talved. Kindlasti on negatiivne, et lisanduda võib ulukite endo- ja ektoparasiitide liike, ka inimesele ohtlikke.
Talvel valgeks värvuvate ulukite elutingimused halvenevad. Kõige enam ohustatud liik on viigerhüljes, kelle sigimise edukus oleneb merejääst. Selle liigi kadumine meie vetest on väga tõenäoline. Ka hallhülge sigimisedukus väheneb soojadel talvedel.
Ilmselt lisandub faunasse uusi liike. Tõenäoliselt on enamik uustulnukaid, kelle invasiooni mõjutavad eeskätt kliimamuutused, linnud ja pisiimetajad (käsitiivalised, hiirlased, unilased jne). Võimalik on ka uute suurulukiliikide kinnistumine, aga seda mõjutab rohkem inimene, keda mõjutavad majanduslikud huvid.
Kas linnu- ja imetajaliikide arvu (loodusliku mitmekesisuse) suurenemine on negatiivne või positiivne? Tõenäoliselt kasvab ekto- ja endoparasiitide liikide arv ja nendega nakatumise tõenäosus. Võimalikku ohtu kujutavad ka soojema kliimaga levivad haigused, mis võivad meie aladele sattuda lindudega, kelle rännukoridorid ja sihtkohad muutuvad, ning invasiivsete imetajaliikidega.
Ulukite toidubaas
Keskmise õhutemperatuuri tõustes ja vähemal määral ka tormide sagenedes suureneb metsade biomassi produktsioon ja kasvab lehtpuude osa puistutes, seetõttu muutub ka dendrofaagsete hirvlaste toidubaas. Üldiselt tähendab see toidubaasi paranemist (vähemalt kvantiteedilt), aga tõenäoliselt suureneb ka tarbijate arvukus. Kas ja kuivõrd muutub nende nihete taustal majanduslikult tähtsate puuliikide (okaspuude, kõvade lehtpuude, kase, haava) tarbimine hirvlaste toiduks? Seniste kogemuste ja asjakohaste kirjandusallikate põhjal võib ennustada kahjustuste vähenemist noortes kuusekultuurides ning mõnevõrra kindlamalt kahjustuste suurenemist keskealistes kuusikutes.
Tõenäoliselt muutub sajandi lõpuks oluliselt paljude ulukite toidubaas, mille mõju ulukikahjustustele metsas ja põllul on raske ennustada. Tõenäoliselt muutuvad nii pika ajaga ka väärtushinnangud. Mõiste “ulukikahjustused” võib saja aasta jooksul märgatavalt teiseneda.
Jahindus kui sotsiaalne tegevus
Jahinduse mõistesse kätketud sisu muutub kiiresti. Ingliskeelse termini game management võiks maakeelde ümber panna kui “ulukimajandus”. Ulukiasurkondade suunamises on jahipidamine vaid “jahinduse” üks oluline osa. Ulukimajanduses kasututakse palju vahendeid alates ulukihooldest, elupaikade kaitsest ja loomade vaktsineerimisest kuni loomade sigivuse kontrollini. Ulukiasurkondade kontrolli tehnilised võimalused on paremad kui kunagi varem. Samal ajal erinevad huvirühmade arvamused, milline on ühe või teise liigi optimaalne arvukus ja kuidas seda saavutada.
Reformierakonna, IRL-i ja SDE koalitsioonilepingus 2015. aastal on ette nähtud koostada jahinduse arengukava. Selles peab kindlasti arvestama ka kliima soojenemisest tingitud uut looduslikku ja sotsiaalset olukorda. Vaja on määrata Eesti loodusesse hiljuti lisandunud liikide (šaakal, tähnikhirv, kabehirv) staatus ja töötada välja arvukuse reguleerimise juhised. Ulukiseire olulisi meetodeid on talvine ulukijälgede loendus (ruutloendus), mille tõhusus on juba nüüd vähenenud, seega tuleb alustada uute meetodite väljatöötamist ja testimist.
Ulukiseire korraldamine muutub järgmistel kümnenditel üha keerulisemaks. Lumikattega aja lühenemine raskendab mitme ulukiliigi (metssiga, hunt, ilves, väikekiskjad) küttimist, mistõttu tekib vajadus uute jahiviiside juurutamiseks ja jahieeskirjade muutmiseks. Ebaefektiivsem küttimine võib süvendada eri huvirühmade pingeid. Tõenäoline on jahifauna liigilise koosseisu ühtlustumine naabermaades, mis võib vähendada jahiturismi majanduslikku tähtsust. Ümberkorraldused ulukihooldes – talvise lisasöötmise vajadus – väheneb või koguni kaob.
Sajandi lõpuks muutuvad ilmastik või kliima, aga ka majanduslik olukord ja inimeste meelsus. Kindlasti on vaja uusi jahi- ja muid asjakohaseid seadusi ning ulukiseire uuendatud korraldust. Suureneb invasiivsete liikide küttimise vajadus.
Vaja on riikide koostööd ja ühiseid jahinduspoliitilisi otsuseid, sest jahifauna ühtlustub naabermaadega. Praegu ei ole kumbki kahest Euroopas peakorterit omavast rahvusvahelisest jahindusorganisatsioonist (FACE ja CIC) kliimamuutuste teemale (jahinduse kontekstis) erilist tähelepanu pööranud. Invasiivsete võõrliikide leviku tõkestamise ja kahjuliku mõju minimeerimise küsimustega tegeleb NOBANIS – rahvusvaheline ühisprojekt, milles osaleb ka Eesti.
Kuidas kohaneda
Strateegiline eesmärk on selge: tagada jätkusuutlik ulukimajandus ja jahindus. Muutustele on vaja kohe reageerida, korraldades küttimist ümber, rakendada osale liikidele kaitsemeetmeid ja tõrjuda invasiivseid, Eesti loodusesse sobimatuid ulukiliike. Võõrliikide ilmumisel on vaja määrata neile jahiajad ja -viisid. Ulukimajanduse tõhus korraldamine eeldab tõeseid andmeid loomade arvukuse ja nendega seotud parasiitide ning haiguste kohta.
Jahipidamine on ulukimajanduslike vastuolude korrastamise peamine vahend. Selle tunnustamiseks on vaja ühiskonna mõistvat suhtumist jahimeestesse. Nende tegevuses peab valitsema vabatahtliku hobi ja ühiskondliku kohustuse ehk liikide arvukuse optimeerimise tasakaal. Ulukite arvukuse seire vajab uusi meetodeid, sest senine metoodika eeldab lumikatet. Kliima soojenedes suureneb tõenäoliselt endo- ja ektoparasiitide mõju ulukiasurkondadele, seega peaks edaspidi sisalduma ulukiseires ka parasitooside monitooring.
Ulukite ja jahinduse valdkonna kliimariskidega kohanemise kõik meetmed peavad kajastume jahinduse uues arengukavas.
Meetmete koostoimed
Ulukite ja jahinduse valdkonna kliimamuutustega kohanemise kõik meetmed on omavahel seotud ja toetavad peamist eesmärki: majanduslikult ning ökoloogiliselt jätkusuutlikku ulukimajandust ja jahindust kui selle olulist osa. Eesmärk on hoida ulukiliikide arv stabiilne, kusjuures iga liigi arvukust võib kujundada (lasta looduses kujuneda) uut olukorda arvestades. Iga liigi optimaalne arvukus on eeldus, et ulukikahjustused nii põllumajanduses kui ka metsanduses ei suurene.
Kohanemismeetmete eest vastutab peamiselt keskkonnaministeerium. Metsloomade kahjustuste vähendamisel on tähtis koostöö maaeluministeeriumiga ja metsakahjustuste korral riigimetsa majandamise keskusega, aga ilmselt ka erametsanduse ja põllumajandusorganisatsioonidega. Ulukiseire eest vastutab keskkonnaagentuur. Kõigi meetmete rakendamisel tuleb teha koostööd Eesti Jahimeeste Seltsiga.
Lähitulevikus oleks vaja selgitada välja ulukiliigid, mida kliimamuutused kõige enam ohustavad, ja kavandada kaitsemeetmed. Tuleb otsida võimalusi takistada soovimatute liikide invasiooni. Oluline on uurida inimeste meelsust, et selgitada huvirühmade suhtumist jahipidamisse ja teistesse ulukimajanduslikesse ettevõtmistesse. Välja tuleb töötada lumikattest ja selle püsivusest sõltumatud ulukiseire meetodid. Edaspidi tuleb rohkem tähelepanu pöörata ulukiseirel kogutud teabe sidumisele ilmastikuandmetega.
Kokkuvõtteks
Kliima muutumine põhjustab ilmselt muutusi Eesti fauna liigilises koosseisus ja liikide arvukuses. Võib prognoosida lõunapoolsete uute liikide Eestisse jõudmist. Tekib vajadus innustada osa liikide küttimist ja võtta meetmeid väheneva arvukusega põlisulukiliikide kaitseks. Riik võib panna jahimeestele täiendavaid kohustusi. Muutusi tuleb ühiskonnale selgitada.
Kliima muutumisel võib prognoosida mõne uluki arvukuse olulist suurenemist, mis tähendab omakorda tugevat mõju selle liigi toidubaasile ning võimalikku suuremat kahju metsa- ja põllukultuuridele. Paranevad metskitse ja metssea elutingimused, halvenevad aga põlise liigi –põdra – omad. Suur oht on lisanduvad haigused ja parasiidid. Ulukiseire meetodeid on vaja kohandada muutuvate kliimatingimuste järgi. Siiski võib kliimamuutuste mõju lähitulevikus hinnata väiksemaks kui inimtegevusest tulenevat mõju.
TEKST HARDI TULLUS, TIIT RANDVEER
