Ulukite küttimismahud määratakse kindlaks teaduse- ja teadmispõhiselt ning on Eestis rangelt reguleeritud protsess.
Küttimismahtude kinnitamisele eelnevad vaatlusandmete kogumine ja nende analüüs, eelmise aasta ja vajadusel pikemate perioodide küttimistulemuste analüüs ning teised sisendid. Kindlasti arvestatakse ka küttimismahtude määramisel eelmise aasta sigimisedukust. Lisaks võetakse arvesse sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid.
Täpset arvukust raske määrata
Kui arvestada pelgalt jahimaade bioloogilist ulukite mahtuvust, siis kindlasti võiks ulukeid olla tänasest rohkem. Paljudel ulukitel piirab arvukust tema tegevuseks vajalik individuaalne piirkonna suurus. Oluline on ka piisava söödabaasi olemasolu. Liiga suure arvukuse puhul tekivad liigisisesed konfliktid. Kui arvukus läheb kõrgeks, tekivad erinevad taudid ja viirused, mis arvukuse taas alla toovad.
Lisaks bioloogilistele mahtuvuse parameetritele on olemas ka sotsiaalsed ja majanduslikud. Need on eelkõige seotud inimtegevusega. Tihti ei talu inimesed erinevatel põhjustel teatud ulukiliikide kõrgemaid arvukusi. Nende puhul tekivad hirmud ja mitmesugused arvamused, millel pahatihti ei pruugi aluseid olla. Samas on Eestis viimastel aastatel äärmiselt intensiivne metsa- ja põllumajandus, mis seab ulukite arvukusele omad piirid.
Seega on ühiskonnas kõikide erinevate gruppide poolt aktsepteeritud ja talutavat ulukite arvukust raske määrata. Jahimehed on alati rõhutanud, et peame arvestama ka ulukite huve ja vajadusi. Küttimisel arvestatavaid vaatlusandmeid koguvad jahimehed seaduses sätestatud korras ja tasuta. Oleme koostanud sellest ka graafiku.
Suurulukite ja väikeulukite küttimismaht määratakse erinevalt
Igal aastal koostab Keskkonnaagentuur orienteeruvalt jaanipäevaks ulukite seire aruande, mis sisaldab uluki soovituslikku küttimismahtu ja -struktuuri ning mis on jahiseltsidele väga olulise tähtsusega.
Sõraliste (põdra, punahirve, metssea ja metskitse) küttimismaht ja -struktuur lepitakse igal jahiaastal jahipiirkondade kaupa kokku maakondlikes jahindusnõukogudes, lähtudes ulukiseire aruandest, maaomanike (põllumeeste ja metsakasvatajate) ja jahipiirkonna kasutaja ettepanekutest.
Suurkiskjad (pruunkaru, hunt, ilves) on Euroopa Liidus kaitstavad liigid. Erinevatel liikidel on liikmesriikides erinevad kaitsestaatused. Eestis on kõige enam kaitstud karu, kes kuulub nn elupaiga direktiivi neljandasse lisasse. Hunt ja ilves on nõrgemini kaitstavad ja kuuluvad viiendasse lisasse. Kuna suurkiskjad on kaitstavad liigid, siis nendele jahipidamist korraldab riik, Keskkonnameti näol. Nende küttimismahu kehtestab igal jahiaastal Keskkonnaamet, lähtudes ulukiseire aruandest, riikliku suurkiskjate komisjoni ettepanekust ning jahindusnõukogu ettepanekust. Keskkonnaametil on õigus seada küttimismahtudele lisapiiranguid ja -tingimusi vastavalt jahiseadusele.
Väikeulukite küttimismahu otsustab igal jahiaastal oma kinnisasja piires maaomanik, jahipiirkonnas selle kasutaja ja seda juhul, kui maaomanik ei ole seadnud piiranguid.
Reguleeritud protsess
Küttimismahtude määramine Eestis on rangelt reguleeritud protsess, kus midagi ei ole jäätud juhuse hooleks. Tänu sellise praktika aastatepikkusele rakendamisele on Eesti uluki populatsioonid mõne üksiku erandina heas või väga heas seisus. Seda ka võrdluses naaberriikidega. Miks mõne uluki, nt ilvese, olukord on eelnevate aastatega halvenenud, seda tuleks teadlaste poolt uurida. Jahimehed on siin valmis olema partneriks.
EJSi volikogu on kinnitanud eesti jahinduse hea tava ning põhimõtted ja väärtused Eesti rahvusliku jahinduse arendamisel. Vastavalt väärtustele saab eesti jahindus nii praegu kui ka tulevikus olla ainult teadmiste põhine. Küttimise aluseks saavad olla võimalikult täpsed loendusandmed. Analüüsitud andmete kasutamise põhjal kindlustame sihipärase ja struktuurse küttimise. Eesti jahinduse hea tava ütleb, et olulisem, kui jätta oma järeltulevatele põlvedele võimalus jahti pidada, on jätta ka loomadele võimalus nende järeltulevatel põlvedel elada.
