Praeguse õigusraamistiku järgi on hundid range kaitse all Berni konventsiooni II lisas ja EL-i loodusdirektiivi IV lisas.
Senine hundi kaitsestaatus on oluliselt piiranud liikmesriikide paindlikkust kohandada majandamistavasid seoses hundipopulatsioonide suurenemisega, mis toob aga kaasa haldus- ja õigusprobleeme. Need piirangud ei ole mitte ainult koormanud liikmesriike, vaid on mõjutanud ka kohalike kogukondi huntidega kooseksisteerimisel ja sageli seda pigem ulukite kahjuks.
Põhipunktid, mis ettepanekus esitati, olid:
- Solidaarsus ja valikuvõimalus: liikmesriigid ei ole kohustatud oma kaitsestaatust muutma. Samas nende jaoks, kelle huntide kaitsestaatus on soodne ja kes on huvitatud staatuse muutmisest, seisab nüüd ees tee suurema paindlikkuse poole – luua võimalus muuta kaitsestaatust tulevikus.
- Tasakaalukas õigusraamistik: selle eesmärk on tasakaalustada looduskaitset praktiliste majandamisvajadustega, hõlbustades konfliktide lahendamist maapiirkondades ilma kaitse-eesmärke kahjustamata.
- Kaitsestaatuse kaalutlused: vaatamata populatsiooni jätkuvale kasvule märgitakse ettepanekus, et see ei tähenda automaatselt soodsat kaitsestaatust, vaid tuleb arvestada ka liikide elupaikade ja ohtudega. Lihtsamalt öeldes, kui hundipopulatsioon Euroopas laieneb, annab see biograafilisel tasandil rohkem hinnanguid ebasoodsa kaitsestaatuse kohta.
Euroopa Komisjoni algatuse eesmärk on ajakohastada huntide majandamist kogu Euroopas, pakkudes tasakaalustatud lähenemisviisi, mis austab olemasolevaid kaitse-eesmärke, lahendades samal ajal praktilisi kooseksisteerimise väljakutseid.
