Lääne Elu avaldas 6. veebruaril artikli „Läänemaa metsades käivad tapatalgud“. EJS-i liikmed, kes kasutavad station.ee platvormi, leiavad selle artikli täismahus 6.02.2020 kokkuvõttest. Ühest küljest on see justkui jahiseltside appikarje, mis on ka põhjuseks, miks EJS peaks sellega tegelema ja tegelebki. Mure on olemas ja suur.
Samas on artiklis ka selliseid väiteid, mis ei vasta tegelikule olukorrale ja mis vajaksid selgitamist. Kui lugeda teksti, siis kindlasti ei saa väita, et kui kütitakse põdrapopulatsioonist 1/3 ehk iga kolmas põder, siis need oleks tapatalgud ja ebainimlikult suured riiklikud küttimisnormid.
Küttimismahud lepitakse kokku jahindusnõukogudes
Soovime selgitada, et riiklike küttimisnorme ei ole juba 2013. aastast, mil jõustus uus jahiseadus. Kuidas ja kes tegelikult seda reguleerib, saame vastuse kahest dokumendist, millest esimene on jahiseadus. Selle § 9 lõike 3 kõik 3 alapunkti ja lisaks veel jahiseaduse § 9 lõike 2 alusel on Keskkonnaameti peadirektori käskkirjaga moodustatud jahindusnõukogu töökord. Jahindusnõukogu töökorras on selgitav vastus töökorra punktides 1.3.1 ja veel olulisem 2.2. Seega kõik otsused, kui palju tuleb küttida ja millises struktuuris, lepitakse kokku jahindusnõukogudes, mis koosnevad võrdsetes alustel jahipiirkonna kasutajate ja maaomanike esindajatest.
Seega jahindusnõukogus on esindatud kõik erinevate huvidega osapooled võrdsetel alustel ja nende pädevus on kokku leppida ulukisõraliste küttimismaht ja struktuur, võttes aluseks jahiulukite seirearuande, mis ilmub igal aastal juuli algul, ja jahipiirkonna kasutaja ettepanekud. Jahindusnõukogu tööd korraldab Keskkonnaameti jahindusspetsialist, kuid riik ei osale küttimismahtude määramisel.
Kui palju ja miks on mõistlik küttida?
Kuna artikkel on Läänemaa kohta, siis järgnevat selgitakski Läänemaa näidete abil. Esmajoones selgitaks kui palju ja miks on mõistlik küttida. Nagu kõik teame, siis 2013. aastal lepiti kokku oluliselt kõrgemad küttimismahud, mida me siiani olime harjunud küttima. Jahimeestelt oodati põtrade arvukuse vähendamist olulisel määral, sest eelnevad 10 aastat olid jahimehed oma põdra arvukuse hinnangutes olnud liiga tagasihoidlikud ja põdrad olid alaloendatud.
Kõige kurvem oli selle juures asjaolu, et riik arvas, et tuleb hoida põdra arvukuse taset 12 000 isendi juures ega lubanud rohkem küttida ja kinnitas enamjaolt jahimeeste arvamushinnanguid, kuid tegelikult oli põdra arvukus juba kasvanud 19 000-20 000 isendi (talvituva karja suurus) juurde. Selline hulk riiklikult kasvatatud põdra arvukusest tegi juba tõsist kahju nii riigi kui ka erametsaomanikele. Seega sellest hetkest alates oli jahimeeste kohustus suurendatud küttimismahtudega viia arvukus alla nendesse piiridesse, kus põdrad oleks metsas ja metsa oleks võimalik kasvatada, ehk 3 isendit 1000 ha põdra elupaiga kohta.
Pärast 2019/2020 jahihooaega on põdra arvukus viimase seitsme aasta kõrgendatud küttimisega (küttimine üle juurdekasvu arvukuse vähendamiseks) viidud tasemeni 10 000-11 000 isendit. Siit edasi saaksime ja peaksime küttima ainult juurdekasvu piires, et arvukus säiliks sellel tasemel. Olgu selgituseks öeldud, et 2013 ja 2014 hooajal kütitud põtrade hulk oli liialt väike, et üldse algaks arvukuse langus, küll aga olid need olulised küttimisnumbrid, mis võtsid jahiseltsidelt hirmud ja andis teadmise, et põtru on tõesti metsas oluliselt rohkem kui me ise hindame. See andis ka teadlastele teadmise, et arvukuse valemitesse tuleb teha parandused, et edaspidi vältida sama viga – teadmatut arvukuse tõusu. Seda kinnitab ka J. Tõnissoni 2016. aasta juulis väljaöeldud väide, et peale 2015. aasta küttimistulemusi pidi arvukus langema teadlaste valemite järgi miinusesse. Arvukus pidi olema eeldatust kõrgem. Tema hinnangul pidanuks 2011-2013. aastal arvukus küündima 14 000-15 000 (16 000) isendini. Tõene oli ka tema väide selle kohta, et :,,on ju hea, et tegelikkus ise nii ulukiseirajate kui jahimeeste ettekujutust ulukitest pidevalt korrigeerib“.
Kui palju aga võib asurkonnast küttida ja milline on see õige juurdekasvu number Teie jahimaal? Paraku peab tunnistama, et alates 2013. aastast peaks jahseltsid ise teadma, milline ja kui suur on nende jahimaal elava põdrakarja suurus ja juurdekasv. Kui võtta aluseks küttimishooaja 2019/2020, siis 90-100% määrasid jahiühendused ise omale põdra küttimismahu. Seda aga ei tohiks ega saakski teha, kui me ei teaks kui palju meie jahimaal põtru elab, milline on karja kooseis ja kui suur on juurdekasv. Jahimeestel on juurdekasvu aga paslik teada jahi alguseks. Muidu ei oleks see üldse võimalik ja võiks kaasa tuua ülehinnatud küttimismahu, mida ei suudeta täita. Nii juhtus ka 2019/2020 küttimishooajal 90 seltsiga.
EJS hinnangul on eesti jahinduse suur saavutus see, et elame teadmisega ja ka enamjaolt jälgime seda, et kütitakse kõik loomi struktuurselt võrdsetes osades ehk pulle 33%+ lehmi 33%+ vasikaid 33%. Siis ei saa väga palju valesti minna. Kui kütime üle juurdekasvu, siis arvukus väheneb ja kui alla, siis arvukus suureneb.
Kuidas teada asurkonna suurust?
Kuidas aga teada asurkonna suurust? H. Ling on toonud oma raamatus ,,Põder“ selleks valemi, mille järgi asurkonna suurus A leitakse:
A= vasikate % detsembris x (Kütitud isendite arv kokku-100 kütitud vasika arv ) vasikate% detsembris – vasikate arv oktoobris
Juurdekasvu suuruse võiksime samuti võtta H. Lingi raamatust, kus pakutakse, et karjas on 25-32,7% vasikaid. Viljandimaal läbi viidud jahimaa korralduskavas aga on ära toodud põdrajahi planeerimise tarbeks põdra juurdekasvu vahemik +20-35%. Milline on teie jahiseltsi juurdekasv, seda peate ise teadma, kuid siinkohal võin tuua näiteks viimase seitsme aasta karjas olevate vasikate protsendi ja juurdekasvu suuruse protsendi omal jahimaal (Lembitu jahiselts, Viljandimaa JL) enne jahihooaega (2012-2018).
7 aasta keskmine vasikate protsent karjas on 25,9% ja see kõikus 19,3-31%-ni. Kui jätta välja keskmise protsendi arvutusest 2014. ja 2015. aasta, saaksime keskmiseks kooseisuks 28,17%, kuid kuna 2014. ja 2015. aastal oli vasikate protsent karjas ainult 20,22%, siis seitsme aasta keskmine ongi väiksem. Olgu öeldud, et igal aastal olid need ka erinevad. Kui teame karja kooseisu enne jahihooaega, siis on võimalik ka arvutada välja keskmine põdrakarja juurdekasv, mis 7 aasta keskmiseks näitajaks on 37,55%. Kui välja jätta 2014. ja 2015. aasta, oli keskmine viie aasta juurdekasv 40,8% ja väljajäetud kahe aasta keskmine 29,25%. Aga lihtsustamiseks kui võtame keskmiseks juurdekasvuks +35%, oleks see konservatiivne juurdekasv ega saaks palju eksida. Ehk võttes Eesti keskmiseks jahiühenduse põdra arvukuse (31-33 isendit), oleks juurdekasv 11-12 vasikat või kui võtta juurdekasvuks 41%, siis oleks 13-14 vasikat ja see vastabki minu seltsi vasikate arvule.
Kui palju võib põtru küttida?
Nüüd, kus on teada juurdekasvu suurus, saame teada mitmenda põdra võime küttida. Nagu eelnevalt väljatoodud keskmine juurdekasvu suurus näitab, võimegi sellel hooajal küttida iga kolmanda põdra. Sellisel juhul jääb meie arvukus samaks. Kui aga see juurdekasvu suurus on väiksem, näiteks 25%, siis võite küttida iga 4 põdra, et arvukus säiliks.
Mis tekitab probleeme on see, et me ei tea arvukust ega juurdekasvu, mistõttu on oht ainult ennustuste baasil teha valesid otsuseid. Põhiline probleem seisnes 2019. aastal hoopis selles, et kütiti iga teine põder. Kui esimesed aastad kütiti 7000 isendit, oli arvukus kõrge ja ka langus aeglane. Kui aga arvukus langeb jahiseltsis alla 30 isendi (10 000 isendit kokku), võib iga vale lask viia arvukuse järsku langusesse.
Kui toome näiteks Läänemaa 2019. aasta loendus- ja küttimisstatistika, siis sealt tulevad need vead ja valearvestused, millest lõppkokkuvõttes tekivadki probleemid. 2019. aasta kevadeks loendati 721 põtra ja jahimeeste endi soov oli küttida 483 põtra loendusest. Jahimehed ise tahtsid küttida oma loendusest 67%, aga kui 721 talvituvale põdrale tuleb juurde +35% ja jahihooaja alguseks oli Läänemaal 974 põtra ja kui sealt oleks kütitud iga kolmas, olekski see igati õige käitumine (324 isendit).
Jahimeeste endi soov oli aga küttida 50% kogu arvukusest enne jahi algust ja kütiti iga teine põder, mitte kolmas. KAUR soovitas küttida 500 isendit (17 põtra rohkem kui jahimehed soovisid) ja jahindusnõukogu leppis kokku 483 põdra küttimise. Lõppkokkuvõttes kütiti Läänemaal 472 põtra (11 isendit vähem enda soovist). Seega jahimehed ise määrasid endale küttimismahu ega täitnud seda ning keegi teine sinna ei sekkunud.
2018. aasta statistika aga näitab samasugust pilti, jahimehed ise soovisid küttida 524 põtra, jahindusnõukogu määras miinimumiks 550 isendit ja tegelikult kütiti 579 põtra ehk 9,5% üle enda soovi ja 5% üle jahindusnõukogu määratud mahu. Seega on need meie otsused ja sellest tulenevad vead.
Küttimismahtu tuleb vähendada
20. märtsil pidid kõik jahiühendused esitama selle aasta sõraliste arvukuse ja ka küttimissoovi. Nii nagu artikli lõpus ütles zooloog Rauno Veeroja Keskkonnaagentuurist, et kui mullu küttisid jahimehed üle 6000 põdra, siis tänavu sügisel võiks norm olla 5000 põtra. Kui teha arvutus, siis tuleks 2020. jahiaastal küttida 21% vähem, mis peab kajastuma ka jahimeeste soovis küttida 21% vähem. Mõnes piirkonnas veel rohkem, mõnes natuke vähem, sest piirkonnad on erinevad.
Võib aga olla kindel, et jahimehed ise sellisel määral küttimismahtu ei vähenda, aga peaksid. Viimane sõna jääb 2020. jahiaasta küttimismahtude vähendamisel jahindusnõukogu õlgedele ja nemad peavad võtma vastutuse, et arvukus ei langeks alla kriitilise piiri ja selleks on jahindusnõukogudel ainult üks võimalus – kehtestada 2020. jahihooajal põtradele maksimumlimiit. Populatsiooni suurus võiks järgnevatel aastatel keskkonnaagentuuri hinnangul jääda 10 000–11 000 isendi kanti. Sellega on nõustunud EJS ja ka RMK. Läbirääkimised maa ja metsaomanikega aga seisavad veel ees.
Veel üks hea ja lihtne soovitus jahimeestele. Jätkusuutliku küttimise käigus peaks 50% vasikatest alles jääma, sest allesjäänud vasikatest kasvavad järgmiseks hooajaks paiksed noorloomad, keda uuel hooajal küttida. See annab võimaluse säilitada dominantsed ja tootvad põhikarjaloomad ning võimaldab küttimist paremini planeerida.
Kuidas aga küttida õige vanuselise ja soolise struktuuriga loe lisaks ka EJS-i poolseid põdra küttimissoovitusi siit.
Priit Vahtramäe
