Hundid näevad sõltuvalt aastaajast üllatavalt erinevad välja. Talveks kasvab hundile isoleeriv aluskarvastik, mis lisaks kehasooja hoidmisele pealmised karvad toredasti puhvi ajab.
Kevaditi hakkavad hundid oma aluskarva maha ajama. Aluskarv ei tule kõik korraga ja pelgalt tuulehoo mõjul maha, vaid hundid peavad selle ise laik laigu haaval hoolsalt maha nühkima. Seda teevad nad ennast kratsides ning vastu puid, põõsaid, kive ja kände hõõrudes. Marjaks kulub ära ka sõbra abi, nii et üksteise hammastega näkitsemine on igati teretulnud. Protsess võtab aega nädalaid ning hundid näevad selle jooksul õige rääbakad välja. Inimesed, kes sel ajal hunte juhtuvad märkama, arvavad enamasti, et loomad kannatavad kärntõve või mõne muu õudse haiguse käes, kirjutab Laura Kiiroja Looduskalendris.
Suviti on hundid harjumatult lahja väljanägemisega. Peamiselt seetõttu, et aluskarv on maha saadud ja pealiskarv pole siis enam nii puhvis. Koheva kasuka puudumisel tundub hundi pea ebaproportsionaalselt suur ning saba kentsakalt niru.
Kuigi kriimsilma suvise rannavormi taga on peamiselt aluskarva puudumine, on oma roll siiski ka kehakaalu kaotusel. Suvi on huntidele toidubaasi mõttes kõige raskem aeg, sest nende saakloomad on suvel oma tugevaimas vormis ja huntidel on neid raske kätte saada. Lisaks kasvatavad võsavillemid suvel ka kutsikaid, kelle toitmine nõuab palju vaeva.
Kõige parem füüsiline vorm on huntidel talviti. Jällegi seepärast, et siis on sõralised oma kõige nõrgemas füüsilises vormis ning lumes liikudes on nad aeglasemad kui hundid. Kriimsilma käpad on väga suured ja kehakaal üllatavalt väike, nii et nemad ei vaju nii kergesti läbi lume kui metskitsed, põdrad ja metssead. Nii on hundil tegelikult talvel palju lihtsam saakloomi kätte saada kui suvel, mistõttu õnnestub neil talviti sageli ka rasva koguda. Seda rasva läheb neil mustadel päevadel ehk suvel (eriti aga suve lõpus) kahtlemata tarvis.
Vaata lähemalt Looduskalendrist.
