Viljandimaa Jahimeeste Liidu (VJL) jahimehed lõpetasid aasta 2019 ära traditsioonilise hirvejahiga.
Seekord oldi külas Mulgimaa südames asuvas Halliste Jahiseltsi jahimaadel, kus elab püsiv hirvepopulatsioon juba aastaid ja selts kütib Viljandi maakonnas suuruselt teise limiidi, milleks 2019. aastal oli 27 (2018. a kütiti 29 ja 2017. a 25 isendit).
28. detsembril kogunes 40 külalisjahimeest ja 30 kohaliku jahimeest Halliste Jahiseltsi jahimaja juurde. Huvi hirvejahti pidada on jahimeestel alati suur olnud ja sellel aastal tuli külaliste arvu isegi piirata, et jahi korraldus oleks edukas.
Avakõnes puudutati jahinduse päevakajalisi teemasid
Hommik algas traditsioonilise rivistusega. Avasõnad ja tänusõnad võõrustajatele ütles Viljandimaa Jahimeeste Liidu juhatuse esimees Priit Vahtramäe. Avakõnes sai puudutatud jahinduse päevakohaseid teemasid, mis puudutasid lõppenud põdrajahti, jätkuvalt pingelist ja kestvat kitsejahti ning tähelepanuta ei jäänud ka meie metsade ja jahimeestele olulise sõralise, metssea küttimiskorraldused. Tänusõnad sai kiituseks öeldud ka Võrumaa jahimeestele, kes pühade ajal olid Võrumaal avanud ausamba metsseale. Igati vääriline tegu võrukate poolt.
Siinkohal pandi Viljandimaa jahimeestele südamele, et meeles tuleb pidada seda, et metsseapõrsad sünnivad ikka 1 kuldi ja 1 emise ,,koostöös“ ning selleks peavad nad olemas olema. Suuremat rõhku tuleb pöörata järelkasvu küttimisele, milles ka Viljandimaa jahimehed eelmisel hooajal parimad vabariigis olid. Loomulikult sai oma tähelepanu ka meie oluline kiskja hunt ja tema pahateod meie jahikoerte kallal. Kuna Hallise jahiseltsi maadel on hundijaht üldse keelatud, siis tuli tõdeda fakti ja lihtsalt kõigil pöidlad pihku panna ning loota, et huntide ,,paljunduspiirkonnas“ läheks jahikoertega kõik hästi.
Eraldi rõhutati ka kohalikele jahimeestele, et kõik jahilised peaks kinni etteantud küttimisstruktuurist ja soolisest vahekorrast, et ka tulevikus oleks võimalus tagasi tulla ja ka seda, et kohale oli tulnud hirvejahispetsialist Jaan Ärmus Saaremaalt. Lisaks saarlastele oli kohal ka Pärnumaa esindus üks koeramees kahe koeraga, kes õppinud hirvejahti saarlaste juures.
Ajus nähti mitmeid loomi
Jahi korralduslikust küljest, päevakavast ja kütitavatest ulukitest sai sõna Halliste jahiselts MTÜ esimees Tõnu Tukk. Nii nagu ikka, loeti sõnad peale ja korrati jahiohutusest kinnipidamist. Plaanis oli kohalikul jahiseltsil kaks suurt „aju. Esimese aju suurus oli umbes 700 ha ja teine poole väiksem, 350 ha. Meeldiv üllatus kütitavate ulukite osas oli külalistele ka see, et lubati küttida metssiga, mis tõenäoliselt ühes ajus sees pidi olema.
Jahi algus avatud, jagati mehed gruppidesse erinevate kütiliine juhtide vahel ja sõit metsa võis alata. Kuna mets oli piisavalt suur, siis läksid metsa nii ajajad kui ka 7 koera. Kütiliini paigaldamine võttis küll terve tund aega, kuid paika ta sai ja jaht võis alata. Kohe aju alguses aga selgus, et ajus sees on saemehed hommikul tööd alustanud. Et jahilised ja metsamehed üksteist ei segaks ja kõigil oleks turvaline, leppisid kohalikud jahikorraldajad kokku saemeestega väikse puhkepausi teejoomiseks ja saemehed ka sellega nõustusid, mis näitas väga head koostööd nii jahimeeste kui ka metsameeste vahel.
Enne kui jaht sai alata, nähti metsasihil liikumas kahte hirve, mis andis lootust, et looma metsas on. Kohe aju alguses hakkasid ka koerad metsas haukuma. Olgu etteruttavalt öeldud kohalike korraldajate kiituseks, et aju oli ulukitest rikkalik. Aju alguses nähti põdralehma vasikaga, kes mööda kütiliini meeste pulssi kergitas ja lõpuks ka ajust väljus. Järgnevalt oli ajus veel kaks põdralehma vasikaga, kes ilmselt teadsid, et põdrajaht läbi on ja neil ei olnud kiiret kuhugile ega ka hirmu, sest nad käisid ajust väljas ja läksid sinna uuesti tagasi.
Lisaks nähti ka veel ühte põdrapulli ja ka üksikut põdralehma. Lisaks põtradele nägid paljud ka metskitsi, keda ka oli selles metsamassiivis kohe hulgaliselt sees. Minu juurest liikus läbi neli kitse eriti aeglaselt. Kuna otsest kokkulepet kitsede loenduseks ei tehtud, siis minu arvestuste kohaselt nähti kindlasti ligi 20 kitse. Seda, et kitse arvukus ka Halliste jahiseltsi maadel on tõusuteel, kinnitas ka seltsi esimees Tõnu Tukk ise.
Kütiti hirvepull
Vahepeal aga tekitas elevust info raadiojaamast, et üks hirv on käinud kütiliinil väljas, kuid kohe ka metsa tagasi läinud. Vot see oli info, mida kõik ootasid. Ei läinud kaua, kui kuulsin, et mingi ragin suundub minu poole, mis andis märku, et peab valmis olema. Kuigi Jaanus Põldmaa koer Karu väljus esimesena ajust, siis olin ka uluki tulekuks valmis ja silmanurgast nägin ning kuulsin, kuidas hirv läheb üle langi. Tõstsin relva ja optikas oli näha hirvepulli. Kõlas lask ja koheselt teade raadiojaamas, et pull tabatud. Küll oli tegemist noore 1+1 harudega pulliga, kuid valikute mõttes õige kütitav loom ja esimene hirvepulli trofee kütile. Tänusõnad ka koer Karule, kes kütile looma ette ajas.
Pärast lasku hakkasid aga koerad jälle haukuma ja ette võeti metssead. Kõik koerad kogunesid kokku ja haukusid sigade peale. Põnevus ja pinge kasvas. Tegemist oli kesikutega (2-4 isendit). Kohalikult pealikult saadi jahiluba ja kõik jäid põnevusega ootama. Esimese emiskesiku küttis kohalik kütiliini vanem Elari Ilusk. Nii kaua, kui tema selle kütitud seaga tegeles, tuli uus info, et ka teine kesik on liikumas kütiliini poole. Kuigi info oli kõigil teada, jõudis metssiga meie kütiliini ,,nõrgema lüli“ ehk kohalike keeles ,,loodusarmastaja“ laskekoha ning ületas selle küll 2 paugu saatel, kuid pääses terve nahaga. Seekord ,,kinkis elu“ sellele metsseale naiskütt Virgi Plaks.
Peale seda kui koerad said hääle ülesse metssigadele, toimus aga ohtlik intsident, millest koeraomanik sai aru alles peale aju. Nimelt suundus koeraomanik Aili Pärtel haukuvate koerte poole ja sattus peale hetkele, kus ninapidi oli saksa jahiterjer ja hunt. Seekord päästis koera halvimast olukord, kus perenaine sattus just viimasel hetkel sündmuspaigale. Hunt ehmatas inimest nähes ja pistis punuma ning väljus kütiliinilt, keda nägid mitmed kütid. Tegemist oli küti hinnangul hästi suure üksiku isahundiga. Seega selle aju kokkuvõttes oli üks igati tüüpiline Eestimaa aju, kus tulid välja igat liiki sõralised ja kiskja pealekauba. Ja mis peamine, et hundid olid söönud ja põtradel olid vasikad alles.
Nii oli aeg otsad kokku tõmmata esimese ajuga, sest kõik ajajad ja koerad olid väljas ning oli aeg ka saak kokku korjata. Käsk koguneda oli kütitud hirvepulli juures. Kogunenud jahimehed kuulasid meenutusi hirvepulli küttimisprotsessist. Kütitud loomad laeti haagisele ja kõik jahilised jätkasid jahti teise aju suunas. Kütiliini juhid võtsid oma auto sabasse kõik jahilised ja paigutasid nad ringiratas ümber teise aju.
Teises ajus nähti karu ja kütiti metssigu
Kohe kütiliinile minnes oli sihil selgelt nähtavad hirvejäljed, mis lisasid põnevust veelgi. Oli ka seajälgi, mida paljudes seltsides enam ei nähta. Ka see tegi jahimehed ootusärevaks. Etteruttavalt olgu öeldud, et üllatus ja usaldus võõrustajate poolt oligi ette nähtud just ajuks, kus pidi sees olema kari metssigu ja kuna lähedal oli ka soolak, siis oli võimalus, et ajus on ka hirved. Hiljem selgus, et hirved olid kolinud jälgede järgi eelmisel ööl ilmselt kõrvale ajusse tammede alla, kus nad olid öösel maiustanud tõrusid.
Teise aju maha panekuks kulus palju aega, kuid päev värskes õhus tõi ainult tervist juurde ja kui lootus küttida, siis teevad seda kõik hea meelega. Kohe kui kütid valmis andis T. Tukk korralduse, et laseme koerad lahti. Kohe andis ka üks ajajatest teada, et raginaga läksid tema eest 2 looma minema, kes nad olid, seda kahjuks ei näinud. Veidi hiljem hakkasid koerad haukuma ja ragin suundus kütiliini poole. Kõigil oli pinge ülesse kruvitud ja kütiliinil püssid palges. Järsku kõlas raadiosse teade ühelt kütiliini mehelt, et see on karu. Karu liikus pikki kütiliini edasi ja siis väljus ajust. Tegemist võis olla 2,5 aastase karuga, kes esimest aastat omaette talveune kohta otsib. Hiljem nähti ajus ka veel värskeid karujälgi, mis tähendas, et ilmselt teine karu suundus teisele poole. Adrenaliini kui palju ja meeldejääv jahikogemus.
Samal ajal oli ajust väljunud ka koheselt metsseakarjast üks osa, kus kümmekond põrsast, millest Siim Kask tabas ühe ja Veljo Kask kaks põrsast. Veidike aja pärast väljus karja teine pool teise kohta kütiliinile, aga metsanotsude õnneks pääsesid sel korral terve nahaga. Nagu jahimees ütleb, peab ka ulukil õnne olema.
Edasine aju kulges sündmusteta ja aju vajus natuke paremale poole kokku, sest paremal küljel olid Jaanus Põldmaa koerad Ronni ja Karu avastanud põneva lõhna, mida otsiti niikaua, kui uluk varjus mägralinnakusse, mille asupaik oli selles ajus. Kui peremees kohale jõudis avastas ta oma koera juba mägraurust, kust ta ilmselt kellegagi kärinal võitlust pidas. Kuna Ronni oli nii sügaval urus sees, siis muud võimalust polnud, kui tuli ta sealt välja kaevata. Õnneks oli kohal ka teine koer Karu, kes appi tõttas ja kaevas Ronnile uue väljapääsu ja nii ta välja pääseski. Peremees pääses kaevamisvaevast ja koer lõksust.
Kuna aju vasakpoolnekülg jäi ajamata, siis enne aju lõppu suundus T. Tukk vasaku külje peale ja nii pea, kui ta oli pea minuni jõudnud, võttis tema truu sõber midagi ette. Läks lahti kõva klähvimine ja ragin ühes kuusemurrus. Selgus, et sinna oli ennast magama sättinud üks kult. Kuna koer häiris ta olemist, pani kult selle peale plagama.
Jaht lõpetati ulukite austamisega
Sellega oligi toreda jahipäeva osa lõppenud. Saak korjati kokku ja suunduti jahimaja poole, sest värskest õhust ja saadud muljetest oli kõht tühjaks läinud. Õnneks olid selle leevenduseks kohalikud jahimeeste abikaasad valmistanud maitsva ja rammusa seljanka. Samal ajal, kui enamus jahimehi keha kinnitas, valmistasid kohalikud jahiseltsi mehed ette ulukite viimse austuspaiga, mis ümbritsetud kuuseokstega ja keskel uhkelt kütitud ulukid. Saagiks siis üks hirvepull, neli siga ja üks rebane.
Lõpetamiseks kogunesid jahist osavõtjad kütitud ulukite viimseks austamiseks ja tänusõnad jahi korraldamise ja võõrustamise eest anti üle kohalikele jahiseltsi jahimeestele. Samas valiti ka jahikuningas ja kõikidele küttidele anti üle medalid, meenutamaks seda toredat jahipäeva ning kaks medalit anti ka ,,loodussõpradele“. Kõik tõdesid, et oli hästi korraldatud jaht ja loomi oli piisavalt ning kui võõrustaja jäi külalistega rahule. Jahipäev lõpetati ilutulestikuga.
Viljandimaa Jahimeeste Liidu poolt soovime Halliste Jahiseltsi MTÜ jahimeestele edukat jahihooaja jätku ja jahiõnne ka uuel 2020. aastal.
Priit Vahtramäe
VJL
