Kui me aasta tagasi tegime oma esimest verejäljeeksamit, siis oli see tehtud jonnist – no kas tõesti keegi teine ei tee? Tollal ei osanud me mõeldagi, et aasta hiljem korraldame kahe kohtunikuga esimesed verejäljevõistlused Eestis iseseisvumisajast alates.
Võistluse idee tekkis puhtast juhusest. Kevadise katse kohtunikule asendust otsides sattusime telefonis rääkima mitme Soome kohtunikuga, kellest üks ütles, et tema ja tema abikaasa (mõlemad atesteeritud kohtunikud), on hea meelega nõus tulema hindama, ent mõnel teisel ajal. Just koos. Ent kust võtta piisav arv koeri, et kohtunike kulud tasa teenida? Õige, lisame juurde märksõna karikavõistlus ning paneme välja karikad parimatele. Ja kuna tõugude verejälje ajamise oskused on erinevad, siis võrreldakse karikale tõugude lõikes – karikas läheb välja vaid siis, kui igast tõust on vähemalt 3 koera. Mõnes tekitas see paha meelt – mis mõttes me ei saagi osaleda, sest meie tõus ei ole kolme koera, kes verejälge harrastaks. Ent ehk motiveerib see tulevikus ka teisi oma tõu inimesi verejäljeharrastusega liituma.
Katse algas rohkem kui nädalapikkuse ettevalmistusega, mille käigus käisime maha üle 80 000 sammu – vaja oli maha panna 16 rada, igaühe pikkus 500-600 m. Selle käigus avastasime, et mets ei olegi lõputu – piir tuleb ette ning 16 raja mahutamine ühte metsa oli paras väljakutse. Ent me tulime sellega toime ning radade pikkus oli enamikul 600 m lähedal ehk praegune maksimum. Kujult olid rajad ühesugused, laiaks venitatud M täht 80-90 kraadiste nurkadega. Mets enamikus männimets, vahele ka üksikud kuuskede ja lehtpuudega alad.
Võistluspäeva hommik algas veterinaari kontrolliga, millele järgnes loosimine ning seejärel paugukatse. Seekordsetest võistlejatest ei olnud paugukatsega probleeme õnneks kellelgi ja nii suunduti rajale loosimiste järjekorras. Väike lõunapaus kella 1 paiku ning seejärel jätkasime, eesmärgiga lõpetada hiljem kell 16.00 rajad. Ajakava peaaegu pidas paika – pooletunnise hilinemisega olime viimaselt rajalt tagasi ning sekretariaat valmistus autasustamiseks nii kaua, kuni kohtunikud keha kinnitasid.
16 koerast said seekord tulemuse kirja 12, vaid neljal tuli lahkuda teadmisega, et koerad vajavad veel trenni. Kohtunike sõnul on aga lubavad ka nemad, seega usun, et kohtume nendega verejäljeradadel veel tulevikus. Kolmandat järku läks seekord välja kaks – lühikarvaline kääbustaks Free Soul Tricky Player – 60 punkti ja III järk ning lühikarvaline taks Kuldne Talisman Fantastic Beauty 78 punkti ja III järk. Teise järgu väärilisi koeri oli neli, kõigil tulemuseks 70 punkti: jack russel terjer Scarlett Bevy Jr Secret , lühikarvaline taks Free Soul Azarro, kuldne retriiver Skylinedog St. Cecilia , lühikarvaline taks Kuldne Talisman Fantastic Favourite.
Esimesele järgu teenisid välja kuus koera ning järgnevalt toome nad ära paremusjärjestuses: pikakarvaline taks Badamtam’s Voodoo Man 81 punkti , baieri verekoer Tintarallan Vauhti Ville 83 punkti, pikakarvaline taks Jahisarv Pluto 86 punkti, baieri verekoer Car Solotvinec 88 punkti, lühikarvaline taks Milli Miller Poka 90 punkti, baieri verekoer Frika 91 punkti.
Seega on seekordsed karikavõitjad baieri verekoer FRIKA, kes viis koju päeva parima tiitli ja vastava karika ning Baieri Verekoerte Karikavõitja tiitli ja vastava karika. Takside karikavõitja oli lühikarvaline taks Milli Miller Poka.
Me täname kõiki, kelle kannustusel see võistlus toimuda sai – kohtunikud Marita Gagneur ja Leo Räsänen (Soome) , osalejad, abilised: Aire-Piret Pärn, Vicky Korju, Toivo Aarniste, Simmo Kerem. Sponsorid: Caramira, Eesti Jahimeeste Selts, Eesti Jäljekoerte Klubi. Koostööpartnerid: Keskkonnaamet, Keila Jahiselts, Eesti Jäljekoerte Klubi, Uluki vere loovutajad ja kogujad: Elmar Lurich, Anne Toompalu – ning loodame, et kohtume järgmisel sügisel, kus karikavõitjatel on võimalus oma karikat kaitsta.
Kristin Kerem
Lääne-Harju Koertekasvatajate Klubi
