Eestis murravad hundid palju lambaid ning jahimehed ja majaomanikud kurdavad ka sagenenud koerte murdmise üle. Kas midagi on võsavillemiga juhtunud või on kõik tavapärane ja me lihtsalt ei mäleta möödunud aastaid hästi? Milline info peidab end faktide taha? Selleteemalised mured ja küsimused korjati kokku lambakasvatajate foorumilt ja allpool vastatakse neile järjekorras.
Alustuseks aga olgu öeldud Eesti huntide arvukus: eelmise loenduse seisuga oli meil ligikaudu 20 hundipesakonda. Pole ju eriti palju, kirjutab Looduskalender.
Kas lambakasvatusel on Eestis tulevikku või tuleb linna kolida ning lambaliha Uus-Meremaalt importida? Olukorras, kus hunte on Eestis palju, aga metssigu vähe ning lageraie näib huntide elupaiku hävitavat ja nad metsast välja ajavat — lambakarja kallale?
Uuringud on näidanud, et hundi looduslike saakloomade hulga ja lammaste murdmisjuhtude arvu vahel puudub seos. See tähendab, et looduses on hundi toidubaas piisavalt rikkalik ning nälg ei ole see, mis hundid lambakarja ajab. Kui meil seoses seakatkuga metssigade arvukus drastiliselt kahanes, ei järgnenud sellele erinevalt kardetust rünnakute sagenemine kariloomadele. Uuringutes on leitud seosed huntide arvukuse ja murdmisjuhtude arvu vahel. Samas on ka leitud, et hundijaht omakorda suurendab kahjustusi, mida saab seletada hundi sotsiaalse struktuuri lõhkumisest tingitud asurkonna noorenemisega ja noorte kogenematute huntide osakaalu kasvuga. Olulisim tegur tundub siiski olevat lambakasvatuse praktika, eelkõige kahjude ennetuseks rakendatavad meetmed. Kui Eestit võrrelda näiteks Rootsiga, kus nii lambaid kui ka hunte on rohkem, murtakse meil ühe hundi kohta keskeltläbi kolm korda enam lambaid. Rootsis, nimelt, pannakse kahjude ennetusele väga suurt rõhku. Praeguse intensiivsusega lageraie huntide elupaiku ei hävita, hundile sobib ka mosaiikne maastik hästi. Hunte on Eestis, sõltuvalt aastast ja arvukuse hindamise ajast, vahemikus 100-300, mis on kõikidest meie suurulukitest (ja jahiulukitest va ehk šaakal) kõige väiksem arv. Lätis, näiteks, on hundi asustustihedus vähemalt kaks korda kõrgem. Esialgsetel Keskkonnaameti andmetel murti 2019. aastal huntide poolt kariloomi ca 15 % vähem kui aasta varem.
Kas peame järeldama, et hundid on läinud ülbemaks, arvestades fakti, et ajujahis murtakse jahikoeri vaatamata sellele, et mitukümmend inimest on (jahil) metsas liikumas?
Jahikoerad võivad jahi käigus viibida inimestest väga kaugel — nii kaugel, et inimesi pole näha ega kuulda. Jahikoerad ei jookse jahimeestega kõrvuti, muidu poleks ju koeri tarvis. Huntide suhtumine jahikoertesse ei ole taandatav nende suhtumisele inimesse. Koerad on huntide alamliik. Nad on niivõrd lähedases suguluses, et saavad omavahel paarituda ning viljakaid järglasi toota. Sellest johtuvalt tunnevad hundid koeras ära ka konkurendi. Nad suhtuvad jahikoera samamoodi, nagu nad suhtuksid nende territooriumile tunginud võõrasse hunti. Vahel õnnestub ilma suurema kismata laiali minna, vahel näitavad vastassoo esindajad üksteise suunas huvi, päris sagedasti läheb tõsiseks kakluseks. Hundi ja koera vahelises kakluses jääb paraku kaotajaks koer, midagi pole teha. Jahikoera murdmine on oma territooriumi kaitsmine konkurendi eest. See on hundi poolt täiesti normaalne ning mõistetav käitumine. Ülbusega pole siin mingit pistmist. Meie põhjanaabrid, rootslased ja soomlased panevad oma jahikoertele vahel külge GoPro kaamerad. Päris mitmelt salvestuselt on näha, kuidas mõnikord võivad hoopis koerad olla need, kes hunti pealetükkivalt ning signaale eirates jälitavad — vahel nii kaua, kuni hundil saab villand ja ta ründab.
Jahikoerte ja huntide vaheline konflikt ei ole midagi uut ega ennekuulmatut. Just huntide eest kaitseks on välja mõeldud ka kiskjatõrjevestid, mis jahikoerale hundihammustuste eest vähemalt mingil määral kaitset pakuvad. Selliseid veste Eestis paraku ei kasutata.
Loe lähemalt Looduskalendrist.
