Tallinna Vaba Waldorfkooli 4. klassi rajakaamera peale jäänud loomad Vabaõhumuuseumis osutusid šaakaliteks, kes pealinna elama on asunud. Õunu nätsutavad šaakalid käisid mitmel päeval järjest kaamera ees ning märgistasid territooriumi.
„Me lastega vaatasime, et huvitav, miks kaks rebast nii hilja kevadel koos on ja muudkui kahekesi ringi liiguvad,“ kommenteerib laste juhendaja ja koolilaste rajakaamerate liikumise eestvedaja Helen Arusoo. Üllatus oli suur, kui esialgu rajakaamera videol suuri rebaseid meenutavad loomad hiljem suure ekraani pealt vaadates osutusid hoopis šaakaliteks.
„Oli oodatav, et Tallinna lääneküljele mingi šaakalipaar tasapisi tekib,” kommeteerib esimest kindlat tõendit šaakalite olemasolust Tallinnas ulukispetsialist Peep Männil. “Vaadates šaakali leviku arengusuundi ja arvestades sellega, et kogu siinne rannikuala on hundivaba piirkond, annab see loomale soodsad võimalused, kuna inimasustus on lähedal ja sööki on kõikjal. Šaakal on kõigesööja.“ Koolilaste rajakaamera abil on tuvastatud nüüdseks lausa kaks uut šaakali levikupaika Eestis. Nädal tagasi tõendas loodusfotograaf Martin Piispea juhendatud Vihasoo algkooli rajakaamera šaakali olemasolu Lahemaa rahvuspargis, sel nädalal tulid tõendid Talllinna Vaba Waldorfkool Vabaõhumuuseumis šaakalite kohta. Sellega on koolilaste kaamerad lisanud Eesti imetajate levikuatlasesse kaks šaakali vaatlusruutu.
Lisaks šaakalitele elavad Vabaõhumuuseumi territooriumil ka metskitsed, rebased, kährikud, mägrad ja metsnugised, aga ka koduloomad nagu hobused, lambad ja kodukitsed, keda külastajatele tutvustatakse talukultuuri miljöö osana. Kas Vabaõhumuuseumi lambad on ohustatud? “Reeglina šaakalid koduloomadele suurt ohtu ei kujuta. Aga kui šaakalil peaks tulema pojad, võib esineda tallede vargusi. Siis peaks olema ettevaatlikum,” kommenteeris Männil. Vabaõhumuuseumit on olukorrast teavitatud.
Šaakal ehk harilik šaakal (Canis aureus) tunneb end tegelikult koduselt Aafrikas, Edela-Aasias ja Euroopa lõunapoolsetes paikades, ent on viimase kuuekümne aastaga aina põhja ja lääne poole kolinud. Ka Eestisse on šaakal ise tulnud, esimene tõestus pärineb aastast 2013 Matsalust, kust alates on loomad levinud piki rannikut ja Peipsi äärde. Inimesele ta mingit ohtu ei kujuta, aga ilma inimeseta see lõunamaist päritolu loom siin hakkama ei saaks. Šaakal sõltub meie toidujäätmetest ja inimesega seotud tegevustest ja maastikest.
Koolilaste rajakaamerate liikumist veab MTÜ Aasta loom koostöös Looduskalendri, Eesti Terioloogia Seltsi ja Eesti Jahimeeste Seltsiga.
