10.-11. juunil toimus Riias maailma katusorganisatsiooni CIC aastakonverents, kus arutati huvitavatel jahinduse ja kommunikatsiooni teemadel.
Konverentsi avas Läti põllumajandusminister Kaspars Gerhards, kes tänas kõiki, kes said kohale tulla olenemata keerulistest aegadest. Ta pidas väga oluliseks efektiivset kommunikatsiooni, mis saab olla edu võtmeks ulukite majandamisel ning poliitika ja seadusandluse kujundamisel. „Jahindus on traditsioonidel põhinev hobi, kuid ühtlasi üks põhilisi tööriistu ulukite haldamisel. See on tööriist metsloomade populatsiooni reguleerimiseks ja bioloogilise mitmekesisuse edendamiseks,“ tõdes Gerhards ning lisas, et: „me peame tõstma jahipidamise teadlikkust ja kui vaja, rääkima ka jahimeeste rollist igal platvormil“.
Kõne pidas ka Ungari valitsuse esindaja Zoltan Kovacs kes tõdes, et kui me kommunikatsiooni meetoditega ei ole kursis, siis me oleme kadunud. „Uueks väljakutseks on kommunikeerimisel on uueneda, omaks võtta ja suhelda. See ei tähenda ainult et kommunikatsioon peaks muutuma, vaid ka organisatoorne ja poliitiline suhtumine. Ungari on valmis olema selles eeskujuks ning jagama oma kogemust maailmanäituse organiseerimisel,“ tõdes Kovacs.
I paneel: ulukimajandus Baltikumis
Läti Jahimeeste Seltsi esindaja Linda Dombrovska tutvustas Lätit, kus on keeruline ajalugu olnud aga nüüd on demokraatia ja rikkalik elusloodus. Aastaringselt saab jahti pidada ja neil on rikkalik elusloodus. Ta rääkis et maa-ala on Baltimaades kokku palju ning seda võib võrrelda isegi Kesk-Euroopaga.
Leedu esindaja Feliksas Miliutis selgitas, et Leedu jahimeeste selts on asutatud 1920ndatel ning nad on CICI liikmed on alates 1930-ndatest. Neil on riigis kokku 30 000 jahimeest ning ka jahinaiste arv kasvab. Ulukite majandamine kuulub neil riigile. Miinimum jahipiirkond on 1000 hektarit. 18% piirkonnast on looduskaitse all. Üldjuhul pole probleeme jahimeeste ja maaomanike vahel. Ühtlasi iga kolmas maaomanik on ka jahimees. 43% jahimeestest on maaomanikud.
Jahimehed peavad Leedus kompenseerima ulukikahjud, nagu ka Eestis. Leedus on üle 150 CIC trofee-eksperdi. Varem oli neil selline süsteem, et kui sa õigel ajal ei küttinud ulukit, saad trahvi. 2021. aastast alates on see trofee hindamine vabatahtlik ning trahvi enam ei määrata.
Riigis on ligi 100 000 kobrast. Palju teevad metsandusele kahju. Samuti on tõusnud huntide arv, kui 2015. aastal kütiti 60 hunti, siis nüüd 190 isendit ning arvukus on tõusvas joones.
Lisavalgustusallikaid võivad Leedu jahimehed kasutada, aga enamasti ainult metssigade küttimiseks. Sõja tõttu on lubatud ka termo- ja öösihikuid kasutada. Arutelud käivad ka öösihiku kasutamiseks.
Lisaks taasloodi Leedus piisoni populatsioon 1969. aastal. Nad on palju viljasaaki ära rikkunud ja palju kahju on teinud ka rändlinnud, aga neid ei tohi samuti kevadel küttida. Samuti on võõrliigina sisse tulnud pesukaru ning võõrliigid on ka kanada mink ja kährikkoer.
Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe tegi ülevaate Eesti olukorrast. Ta rääkis kuidas on olud Eestis ning mis olukorras on meie jahindus. Ta tutvustas jahindust ka meie kolme suure projekti kaudu: „sigade Aafrika katkuga võitlemine“, „Ulukid teel“ ja „Väikekiskjate arvukuse reguleerimine liigikaitseliselt olulistel rannaniitudel“. Samuti rääkis ta meie kommunikatsiooni projektidest.
II paneel. Kommunikatsioonivahendite kasutamine 21. sajandil
Kommunikatsiooni agentuuri juht Augustin Leclerc peame kommunikeerima rohkem ja mõtlema sihtgrupile, sest tavainimene teab enamasti jahipidamist trofeejahi või surnud loomade kaudu, mis pole hea väga kuvand. Ta pakkus välja, et me peaks fookuse sealt ära võtma ning selle asemel pöörama tähelepanu looduskaitsele ja ulukite majandamisele.
Zambia kogukonna juht Bupe Banda tõdes, et palju olulisem on rääkida õigete faktidega lugu kohalikest kogukondadest kui lihtsalt meediale meelepärast lugu. Samuti tõdes ta, et tähtis oleks tulla kohapeale ja rääkida kohalike inimestega, et aru saada nende vajadustest.
Mobiilirakenduse Hunter & Co. App asepresident Tristan Breijer rääkis vajadusest olla proaktiivne ja vajadusest defineerida seda, millist sõnumit peaks jahimees kaitsma. Ta arvas, et põhiprobleem on selles kommunikeerimise puudumises, sest jahimehed kardavad tagasilööki.
Filmitegija Marc de Beaufort selgitas, et alati öeldakse, et meedia võimendab teatud lugusid, aga mis teha saame on see, et me peame rääkima asjadest esimesena ning andma neile ise lugusid, siis saame suuna muuta. Ta arvas, et me saame rääkida lugusid, selle läbi jagatakse neid meedias ja sotsiaalmeedias.
Paneel III. Mida saame õppida koostööd tehes?
Sellel sessioonil püüti võrrelda ja vastandada erinevate organisatsioonide ja sektorite strateegiaid, uurides samal ajal, kuidas neid strateegiaid metsloomade kaitse toetamiseks kasutada.
Ark2030 sihtasutuse juhatuse liige Stephen Fern tõdes, et me ei saa muuta seda, et paljud ei saa jahindusest aru, aga saame muuta lähenemist kuidas sellest rääkida. Stephen arvas, et jahimeestel oleks vaja kuvandi muutmist ning selliste organisatsioonidega, kus tema töötab, aitaks sellele kaasa.
Organisatsiooni Fair Wild tegevjuht Deborah Vorhies rõhutas aususe tähtsust. Ta selgitas, et tegelikult on terves ökosüsteemis olevad huvigrupid elusloodusega seotud ja neil on võrdlemisi üldine sõnum. Seega toonitas ta, et oleks oluline nendega koostööd teha.
CIC-i Saksamaa liige Stephan Wunderlich rääkis oma kogemusest Aafrika kogukonnaga töötamisel ning arvas, et maailma jahindusorganisatsioon CIC peaks suhtlemisel olema nagu reisibüroo, et oma sõnumit edasi viia ning oluliste lugude ja narratiivide lauale tuua.
CIC-i tegevjuht Tamás Marghescu rääkis jahimeeste kuvandist enda kogemuse kaudu. Ta ütles, et ta on olnud alati uhke oma jahimeheks olemise üle. Samas on ta alati mõelnud kas seltskonnas on ta just õige inimene jahipidamisest rääkima, et sõnum jõuaks õigesti õigesse kohta. Kunagi tema maakohas jahimehi respekteeriti, täna aga paljud seda jahimeheks olemist varjavad. Ühe variandina pakkus ta välja, et peaks minema kaugemale kui jaht ning rääkima ka maaelust ja sellest elustiilist. Ta tõi ühe näitena välja ka selle, et kuvandit saab muuta ka kaasates ühiskonnas toimuvasse, nagu CIC tegi pakkudes humanitaarabi Ungari-Ukraina piiril.
Tagasiside sümpoosionilt
Viimasena toimus tagasiside rahvusvaheliselt ajakirjanike sümpoosionilt, mis toimus Eestis. Sümpoosion sai üldiselt positiivset tagasisidet ning tänati Eesti Jahimeeste Seltsi selle korraldamise eest.
Ülevaade tehti kõikidest ettekannetest. Näiteks rääkis Tuneesia telesaatejuht Mabrouka Khedir nii metsade hävitamisest kui ka antiloobi taasasutamisest Tuneesiasse. Samuti tegi ülevaate Peep Männil suurkiskjate majandamisest Eestis ning andis ülevaate statistikast. Lisaks rääkis ta, et jahimehed on ka kõvasti asja sees andes näiteks vaatlusandmeid jms. Veel rääkis ta ulukikahjude kompenseerimisest.
Veebiühenduses oli John Linell, kes rääkis, et kohati rasked ökoloogilised andmed ei ole seotud uluki majandamisega. Ta tõdes, et kohati on tegemist vaid poliitikaga ja sensatsiooni tekitamisega meedias. Ta selgitas, et kuigi tegu võib olla ainult teadusega, on see poliitikaga seotud.
Rahvuslooma ümarlaua eestvedaja Helen Arusoo rääkis hundist kui rahvuslooma kujunemise loost ning kuidas suhtumine on aastatega muutunud. Lõpetuseks rääkis Marc de Beaufort identiteedist ja definitsioonist. Ta tõdes, et jahipidamine ei tähenda ainult päästikule vajutamist, vaid on palju laiem mõiste.
Põhjamaade töögrupp
11. juunil osales EJS-i delegatsioon ka Põhjamaade töögrupi kohtumisel. Seal räägiti kahest teemast. Üheks oli töögrupi töö ümberkujundamisest ja suurkiskjatest. Töögrupi poolt tuli juba eelmisel aastal ettepanek, et ka Balti riigid osaleksid ka töögrupis tööst ja seda on toetanud ka teised Põhjamaade liikmed ja huvi on olemas ka kõigil kolmel Balti riigil. Lepiti kokku, et edaspidi vahetatakse informatsiooni Balti riikidega ja nad osalevad edaspidi ka kokkusaamistel.
Suurkiskjate teema raames tõdeti, et probleemid on suures osas sarnased ja nende ühine lahendamine on edukam kui üksikud riigid peaksid seda tegema. Kõikide Põhjamaade riikide esindajad tegid ülevaate oma suurkiskjate olukorrast. Eesti poolse ülevaate tegi president Margus Puust. Nõukogu töös osales lisaks Margusele ka tegevjuht Tõnis Korts.
Konverentsi lõpetamine
Konverents lõpetati liikmete koosolekuga, kus muudeti statuuti ning räägiti aastaaruandest. Mõlemad kinnitati ka liikmete poolt ühehäälselt. Veel kinnitati uued ekspertliikmed, nende hulgas ka Andres Lillemäe EJS-ist.
Veel jagati auhindu, anti välja nii fotoauhinnad kui autasustati eelmist CIC-i presidenti George Amani. Ka Baltikumi riigid said kuldse autasu osaliseks. Lisaks toimus liputseremoonia ning anti teada, et järgmine aastakonverents toimub Pariisis.
Paneeldiskussioone saab järele vaadata Youtubest.
