15. veebruaril avati Tallinna loomaaias lendorava aasta. See väike haruldane loom kuulub Eestis kriitiliselt ohustatud liikide hulka. Kui veel 20. sajandi algupoolel oli lendorav suhteliselt laialt levinud Pärnu-, Viljandi- ja Virumaa suuremates metsades ning mitmel pool Kagu-Eestis, siis tänaseks on liik hajusalt ja väikesearvulisena säilinud vaid Kirde-Eestis.
Avasõnad ütles loomaaia direktor Tiit Maran. Tema sõnul on lendorav klassikaline konfliktliik, kus ühel pool on majandushuvi ja teisel pool liigikaitse. Just lendoravat, aga ka looduskaitset üldisemalt, kiputakse pidama metsafirmade raskuste ja puidu nappuse põhjuseks. Kas aga saab piiratud alal, Alutagusel, elavat lendoravat süüdistada Eesti metsa- ja puidutööstuse halvenevas olukorras? Tundub meelevaldne. Vastupidi, lendorava käekäik võiks olla indikaatoriks meie metsamajandamise praktika säästlikkuse hindamisel.
Tiit Maran käis 1980. aastate keskpaigas noore teadlasena koos Uudo Timmiga Alutaguse mail otsimas Euroopa naaritsa elupaiku ja kohtus seal legendaarse loodusemehe Juhan Lepasaarega, kes näitas neile esmakordselt ka lendoravate pesapuid. Juhan Lepasaar tundis suurepäraselt loodust ja kohalikke metsi ning nägi juba tol ajal kuivõrd kaitsetus seisus on metsatööstusele jalgu jäävad lendoravate elupaigad.
Sellest ajast peale pühendas ennast lendoravate uurimisele ja kaitsele Uudo Timm, tänu kelle väsimatule tegutsemisele ei ähvarda lendoravaid hetkel otsene väljasuremisoht, ent populatsioon on endiselt Virumaal väga väike ja killustatud ning seetõttu kergesti haavatav. Loomaias toimunud lendoravaõhtul tegi Uudo Timm koos Liisa Renneliga ülevaatliku ettekande „Lendorav – kes ta selline on ja kuidas tal Eestis läheb?“
Lendoravate elupaikadeks sobivad vanad 60-100 aastased sega- või lehtmetsad, kus esineb õõnsaid haavapuid. Samuti vajavad lendoravad uute pesapaikade otsingul ning elujõuliste järglaste saamiseks sidusat metsade võrgustikku erinevate elupaikade vahel. Mahukate lageraiete tagajärjel killustatud metsad ei paku lendoravale enam vajalikke elutingimusi. Lendorav on ühtlasi katusliigiks arvukatele vanades metsades elavatele ja kasvavatele looma-, linnu- ja taimeliikidele. Kaitstes lendoravat on kaitstud väga paljud temaga ühist elupaika jagavad haruldased või ohustatud liigid.
MTÜ Aasta Loom eestvedaja Helen Arusoo tegi kokkuvõtte möödunud karu aastast ja andis ülevaate lendorava aasta tegevustest. Alates 7. märtsist ootab Eesti Loodusmuuseum külastama väliseestlasest lendoravate uurija Illar Muuli näitust, kus on välja pandud joonistused erinevatest maailma lendoravaliikidest. Suve algusest on huvilised oodatud Iisakule, kus valmib Soome-Eesti ühise LIFE-projekti ühe tulemusena lendorava elu tutvustav õpperada.
Pärast ettekannet soovisid sõna Rein Einasto ja Leonhard Koort, kes Eesti rahvusliku mahekultuuri fondi esindajatena andsid Helen Arusoole üle fondi tunnustuse suure panuse eest Eestimaa looduse hoidmisel.
Lendoravaõhtu lõpetas arutelu „Kuidas lendorava lugu alguses sai?“. Jaanus Vaiksoo andis alustuseks ülevaate lendorava uurimise ajaloost, seejärel meenutasid oma kohtumisi lendoravatega ja igapäevast uurimistööd Uudo Timm, Liisa Rennel ja Jaanus Remm, kes on tänasel päeval kõige rohkem panustanud lendoravate uurimisse Eestis. Vestlusringis osales ka Tiit Maran.
Jaanus Vaiksoo
FOTOD Tõnu Laasi
