Paljudele tuttav loodusetundja ja jahimees Peeter Hussar pusib oma töötoas Sagadis kopratopise kallal. Tõele au andes on tal tuli takus, sest pisut venima jäänud tellimustöö ootab lõpetamist, nagu ka selle kõrval olev saarmas.
Tegelikult tegeleb Peeter loomatopistega enam-vähem korraga. Ta juurdleb valjuhäälselt endamisi, kumma kallal esimesena tööle asuda. Ühtegi põnevat lugu või seika konkreetsetest loomadest tal paraku pajatada ei ole. Jääb üle vaid konstateerida, et Eestis kaitse all olev saarmas jõudis meistri kätte pärast auto alla jäämist.
Selle väikekiskja topisega tuleb veel jändamist, sest nahk on Lätist tellitud polüuretaanist kuju jaoks veidi suur.
Peeter kinnitab, et topist annab teha igast loomast, kel nahk olemas. “Kui nahka ei ole, siis räägitakse juba muudest asjadest,” lisab ta. Topisetegija ametit on loodusemehe sõnutsi ise õppida võimatu, ja ega sellist kooligi lähiriikides leidu. Jääb üle üksnes pöörduda mõne kogenud meistri poole ja paluda endale õpetust anda.
Loe edasi Virumaa Teatajast.
