9. märtsil toimus EJS-i juhatuse korraline koosolek Tallinnas ja veebis. Päevakorras oli seitse punkti. Koosolekut juhtis Margus Puust ja sellel osales kokku 18 juhatuse liiget. Kinnitati päevakord.
Pliimoona keelustamine arutelu
Esimene päevakorrapunkt käsitles pliihaavlite keeldu märgaladel. Selgitusi oli tulnud jagama Uno Luht Keskkonnaametist. Ta tutvustas esmalt „pliimäärust“, milleks on Euroopa Komisjoni 25.01.2021 määrus 2021/57. Alates 15. veebruarist on keelatud EL-is pliihaavlite kasutamine ja kaasas kandmine märgaladel. Piirangu aluseks on see määrus.
Määruse lisa punktis 13 on kirjeldatud märgala mõiste, milleks on looduslikud või tehislikud, alalised või ajutised seisva või voolava, mageda, riim- või soolase veega soo-, madalsoo-, turba- või veealad, sealhulgas mereveealad, mille sügavus mõõna ajal ei ületa kuut meetrit.
Luhti sõnul paluti Maaametil teha kaart. Oli arvamine, et meil on 20‒30% märgalasid, aga kui kaart valmis sai, selgus, et praktiliselt enamus Eestit on märgalad määruse mõttes.
Märgalade ja sellega piirnevate alade kaart on leitav Maa-ameti kaardirakenduses jahikaart kihi alt siit.
Uno Luhti sõnul sai jahikaardist uuenduslik kaardikiht selles mõttes, et lisaks märgaladele said avalikuks ka jahipiirkondade piirid, huntide ohjamise alad, kaitsealade piirid jne. Kaardirakenduse abil on jahimeestel võimalik järgida ruumilisi piiranguid jahipidamisel ning inspektoritel, sh avalikkusel on võimalik samuti neid piiranguid jälgida. Kaardirakenduse kohta on tulnud erinevat tagasisidet – nii positiivset kui negatiivset. Kaardirakendusele saab panna täiendavalt kaardikihte andmeid, selleks oodatakse ka EJS-i ettepanekuid.
Määrus on uus ja selle rakendamisel on ilmnenud ka teatud laadi probleeme. Nii näiteks määruse sisu ei olnud jõustumisel kohalikku seadusandlusesse üle võetud – jahiseaduses puudub konkreetne sõnastus märgalade kohta ja ka vastutussäte.
Pliihaavlite kaasas kandmise osas selgitas Luht järgmist: „kui nn „roheline“ ala on piiritletud nn „sinise“ alaga, siis on jahimehel õigus läbida pliihaavlitega ka „sinist“ ala, kuid jahimees peab inspektorile suutma ära tõendada, et tema soov oli just nimelt „sinise“ ala keskele jääval „rohelisel“ alal pliihaavlitega jahti pidada ning kuna „roheline“ ala oli igast küljest ümbritsetud „sinise“ alaga, siis sellele „rohelisele“ alale jõudmiseks pidi ta läbima pliihaavlitega „sinist“ pliikeeluga ala.
Väljavõte määrusest:
(19) Kuna praktikas on raske tõendada, missugust konkreetset laskmisviisi pliid sisaldavat laskemoona kaasas kandev isik kasutada kavatseb, on asjakohane kehtestada õiguslik eeldus, mille kohaselt käsitatakse igaüht, kes tabatakse märgaladel või nende ümbruses pliid sisaldava laskemoona kaasaskandmiselt kas siis, kui ta on laskmas või laskma mineku osana, isikuna, kellel on kaasas pliid sisaldav laskemoon märgalal laskmise ajal või märgalale laskma mineku osana. Teisisõnu peab see isik ise tõendama, et ta kavatses tegelikult minna mujale laskma ja läbis märgala üksnes selleks, et mujale laskma minna.
Just see määruse regulatsioon on jahimeestes tekitanud arusaamatust. On raske ette kujutada kuidas see regulatsioon praktikas realiseeruma hakkab.
Veel oli mitmeid küsimusi juhatuse liikmete poolt, millele ettekandja vastas. Küsiti näiteks, kas määrus laieneb ka lasketiirudele? Vastus oli eitav, sest tegemist on jahipidamist reguleeriva õigusaktiga.
Muidugi huvitas juhatuse liikmeid eelkõige see, kuidas hakkab Keskkonnaamet tegema määruse täitmise üle järelevalvet. Jõustunud määrust käsitletakse kui pliihaavlite kasutamise ja kaasaskandmise keelamist märgaladel just jahipidamisel. Pliihaavlite kasutamise ja kaasas kandmise üle ei planeerita ega teostata eraldi kontrolli vaid teostatakse seda muu jahijärelevalve käigus. Tuvastades jahipidamise, kontrollib keskonnaamet kas jahimees asub märgalal või märgalaga piirneval alal ning kas ta omab ja/või kannab kaasas pliihaavlitega laskemoona.
Ettekandja sõnul jahimehi pool aastat ei karistata. Tuvastades rikkumise, piirdutakse hoiatusega ning selgitatakse jahimehele määruse sisu ning piirangu järgimise vajalikkust.
Alates 20. augustist (linnujahi algusest) hakatakse karistusi rakendama. See tähendab seda, et kui peale linnujahi hooaja algust avastatakse kütt, kes viibib märgalal või märgalaga piirneval 100 meetrise raadiusega alal koos pliihaavlitega, alustatakse selle isiku suhtes väärteomenetlust.
Ülevaade ulukikahjudest
Edasi mindi teemaga RMK ulukikahjud ja ülevaade sellest. Teema kandis ette Kalev Männiste, RMK jahindustalituse juhataja.
Iga aasta alguses on juhatuse liikmed kuulanud RMK ülevaadet ulukikahjudest. Traditsioon jätkub ja RMK esindaja on tulnud olukorda tutvustama. Kalev Männiste andis edasi tervitused Mikk Marrani poolt, kes seekord ei saanud osaleda. Traditsiooniline aastane ülevaade on olemas aastast 2015. Erilist ulukikahjude suurenemist 2022. aastal ei ole.
Üldine seis kahjude osas maakondade lõikes oli kolm ulukit, kellest suurim kahjutegija oli põder ning suurimad kahjud Jõgeva ja Tartu maakondades. Metskitse ja punahirve osas olid kahjud marginaalsed v.a. Hiiumaal.
Põdra osas oli 2022. aasta eriline, sest aktide alusel hirvede kahjustused ületasid põdra kahjud. Punahirve kahju oli 58 ha ning seda põhiliselt Hiiumaal. Viimased neli aastat on kahjud olnud stabiilsed. Jaak Volmeri sõnul olid Tartumaa kahjud seotud Alam-Pedja kaitsealaga.
Kalev Männiste sõnul hakati RMK ulukikahjusid 2022 käsitlema uuel meetodil. RMK loobus lõpliku metsakasvataja akti esitamisest. Kui kahju on fikseeritud ja seal peab tegema tööd, siis ei ole vahet, kas see kahju on kumuleerunud. Kui kahjustus on jõudnud tasemeni, et peab tegutsema hakkama, vormistatakse akt. Metsakahjusid on palju, millest ulukid põhjustavad väga vähe.
Andres Onemar esitles Hiiumaa jahimeeste vaate – teame, mis olukord on Hiiumaal. „Maaomanikega kokkuleppel võtsime kohustuse küttida igal aastal 10% rohkem hirvi, mida ka tegime. RMK muutis ootamatult kahjude hindamise arvestust, millest tulenevalt Hiiumaa Jahiselts maksis 26 000 eurot kahjutasu, Leluselja Jahiselts veel vaidleb. Kui RMK juht väitis, et tahetakse koostööd teha, siis RMK tegevus seda ei peegelda. Praktikas juhtus, et kahju tekkis ka metsakasvataja põhimõttelise vea tõttu, kus taheti 100% mändi, aga tulemus on segamets. Koostööd Hiiumaal kahjude osas kahjuks ei toimu. RMK metsakasvatuse vigu jahimees ei peaks kinni maksma. Koostöö selline tegevus küll ei ole,“ selgitas Onemar.
Ka ei pea jahimehed normaalseks, et metsakasvatajad saavad tulemuspalka jahimeeste trahvide pealt. Männiste sõnul räägiti eelmisel aastal lepingute teemal. Oluliseks peeti vastastikust hoolsuskohustust. RMK lepingut eelmisel aastal ei muudetud. RMK-s ollakse aga seda meelt, et lepingu muutmisega tuleb edasi minna.
Koosoleku juhataja Margus Puusti sõnul on oluline, et EJS-i ja RMK senine hea koostöö jätkuks. Koosoleku juhatajal oli küsimus, millal teha järgmine jahimeeste ja metsameeste kokkusaamine. Sobivaks peeti aega pärast suve. Nii EJS-i kui RMK esindaja olid seda meelt, et peaksime saavutama ühise arusaamise. Juhatuse liikmed tänasid Kalev Männistet põhjaliku ja huvitava ettekande eest ja kinnitati omalt poolt valmisolekut konstruktiivseks koostööks.
Arutelu jahimeeste seltsi struktuuri osas
Järgmine päevakorra punkt oli EJS-i struktuuri arutelu: EJS, maakondlik keskus, jahiselts. Selle juhatas sisse Jaak Volmer.
EJS-i volinike koosolekul 17.06.2021 kinnitati Eesti Jahimeeste Seltsi arengusuunad 2021‒ 2025. Selles dokumendis on sõnastatud meie lähiaastate tegevuse eesmärgid. Järgnevalt väljavõte eesmärkidest:
- Toetatakse ja arendatakse maakondlikke keskusi, tehakse vastastikku kasulikku koostööd ja abistatakse üksteist, kindlustatakse vajalike haldusteenuste osutamine kohtadel.
- EJS-i ja maakondlike organisatsioonide rollijaotuste täpsustamine ja omavahelise halduskoormuse täpsem jagamine.
- Maakondlike keskuste koostöö suurendamine kohalike omavalitsuste, volikogude ja muude huvigruppide tasandil.
Volmeri sõnul on tema idee juba ammu olnud, et organisatsiooni jätkusuutlikkuse koha pealt peame korrastama oma seltsi struktuuri. Ta oli ette valmistanud praeguse olukorra põhjaliku ülevaate maakondade kaupa. Kuhu kuulutakse, kuidas on korraldatud maksusüsteem jms.
Struktuur on väga erinev ja see ei kindlusta tugevat organisatsiooni. Ettekanne oli põnev ja mõtlemapanev. Selle teemaga jätkatakse järgmisel juhatuse koosolekul ja edaspidi, kuni on jätkusuutlik ja tugev struktuuriettepanek välja töötatud. Siis saab seda juba laiemalt arutada.
Arutelu jahipidamisest Nursipalus
Nursipalu harjutusväljaku teema jahinduse seisukohalt avas Mati Kivistik. Teema on olnud erinevate tahkude osas ühiskonnas aktuaalne. Kivistik näitas kaardil kuidas ja missugused jahialad haarab harjutusväljak. Jahimeeste ees on väljakutse, kuidas täita riiklikku (sh SAK ohjamine) ja ühiskondlikku tellimust aladel, kus on suured piirangud.
Juhatus arutas teemat ja pidas seda oluliseks. Otsustati, et tutvustatakse asjaomastele probleemi ja lahenduse võimalused räägitakse otsustajatega läbi.
Ülevaade metssigade küttimisest
Metssigade maakondlikest küttimismahtudest tegi ülevaate Priit Vahtramäe. Ta rääkis metssigade küttimise seisust lõppenud jahihooajal ja jagas infot jahindusnõukogudes kokkulepitud limiidist juba alanud uuel hooajal.
Keskkonnaagentuuri seirearuande järgi kütiti eelmisel hooajal 11 401 metssiga ja hinnang metssigade asurkonna suurusele anti 2021/2022 talve lõpus 12 000‒13 000 isendit (keskmine asustustihedus ligikaudu 3 isendit 1000 ha kohta). Kütitud 11 401 metssiga oli võrreldes aasta varasema täitmisega (9978 isendit) 14,3% suurem. Aruandest on näha, et kütiti ka soovitusele vastavalt 46,2% emiseid, mis oli suurem kui eelnevad kaks aastat.
Keskkonnaagentuuri soovitus oli 2022/2023 jahihooajaks tõsta küttimismahtu minimaalselt 14 000 isendile, et takistada arvukuse tõusu ning SAK levikuriskide suurenemist vältida.
,,Kunagi tauditõrje eesmärgiks seatud sihttaseme 1 isend 1000 ha kohta saavutamiseks tuleks aga küttida 19 000‒21 000 isendit, mis siiski jahimeeste võimekust ja asustustiheduse langusega kaasnevat jahi edukuse langust arvestades kuigivõrd realistlik ei ole,“ tõdes Keskkonnaagentuur. Vahtramäe sõnul oleks aga see tähendanud küttimismahu tõstmist veel +60% sellest hulgast, mida suutsime ära küttida möödunud hooajal.
Pärast katku tulekut küttisid jahimehed 2015. aastal maksimaalselt ja rekordiliselt 32 580 metssiga. Keskkonnaagentuuri soovitus oli nüüd juba lõppenud hooajaks küttida 14 000 isendit, mis oli 118% võrreldes eelmise aasta küttimisest. Samas ka jahimeeste endi küttimissoov oli tõusnud 10,7%.
Keskkonnaagentuuri peamiseks küttimissoovituseks oli 2022/2023 jahiaastaks küttida kõikides jahipiirkondades mettsigu vähemalt asurkonna juurdekasvu ulatuses, lisaks soovitusele, et emiseid peaks küttima täiskasvanud isendite seas vähemalt 50%. „Siinkohal on praktika näidanud, et just kogu järelkasvu küttimine aitaks asurkonda kontrolli all hoida, selleks aga tuleks põrsaste protsenti tõsta 60‒70%-ni kogu kütitud loomadest,“ tõdes Vahtramäe.
Väga suureks ohuallikaks on aktiivse viiruspositiivse SAK leiud. 2022. aastal oli viiruspositiivsed leiud Lääne-Virumaal, Harjumaal, Võrumaal, Ida-Virumaal, Põlvamaal ja Tartumaal ja 2023. aastal on viimases kolmes maakonnas ka viiruspositiivseid leide tuvastatud.
Seirearuanne 2022 andis viiteid ka juba uue hooaja limiitide kokkuleppimiseks ja soovitas: “Kui olukord ei nõua teisti, siis lähtuda metssigade küttimisel 2023. jahiaastal enne 2023. aasta ulukiseire aruande ilmumist käesolevas aruandes toodud põhimõtetest.“ Sellest ja lähtuvalt lõppenud hooaja küttimistulemustest, mis igas maakonnas veel kokku pole saanud, tegid ka jahindusnõukogud esialgse kokkuleppe käimasolevaks hooajaks, et jahipiirkonnad saaks jahiga alustada.
Tabelist on näha, et jahindusnõukogude poolt on kokku lepitud ja kinnitatud 5986 metssea küttimises. Erinevad maakonnad lähenesid otsuse tegemisel erinevalt, kuid kõikides maakondades saab jaht alata. Kuues maakonnas on Vahtramäe sõnul esialgne kokkulepitud limiit sama või ligilähedane sellele, mis möödunud hooajal. Kolm maakonda määrasid limiidiks igale jahipiirkonnale üks isend limiidiks ja üks maakond igale kolm isendit limiidiks. Ülejäänud viie maakonna limiitide alus ei ole teada.
Kuigi kõikide maakondade eelmise hooaja limiitide täitmise statistika ei ole veel teada, siis eelmise hooaja vabariikliku kokkuvõtet teha veel ei saa. Küll aga on teada kuue maakonna küttimise andmed, mis ka võivad muutuda veel toomata paberlubade alusel. Tänaseks on teada, et jahindusnõukogu kohustuse on täitnud ja ka ületanud Viljandimaa ja Tartumaa. Ligilähedaselt limiidile on küttinud ka Läänemaa ja Ida-Virumaa. Teada on ka kahe saare maakondade küttimistulemused (võivad ka muutuda paberlubadega) ‒ Hiiumaa ja Saaremaa.
Vahtramäe sõnul saab võrrelda ka pabulaindeksi muutumise protsenti. Nii nagu ka põtrade küttimise kokkuvõttest selgus, on hakanud küttimise ja pabulaindeksi muutumise protsent üksteisele risti vastupidi ,,rääkima“. Nimelt kui aruanne näitas , et kogu Eestis pabulaindeks seirealadel langes -13,6%, siis tegelik küttimine Eestis ilmselt tõuseb. Eriti suur anomaalia aga on Hiiumaa ja Saaremaa pabulaindeksi muutustega. „Kui Hiiumaa pabulaindeksi muutuseks näitas 218,6%, siis Hiiumaa esialgne küttimistulemus 1738 isendit näitab, et Keskkonnaagentuuri soovitust (2300 isendit) ei suudetud täita ja alla jäädi ka 2021 aasta küttimisele (1846 isendit),“ tõdes Vahtramäe.
Vastupidi aga Hiiumaale näitavad Saaremaa küttimistulemused hoopis risti vastupidist. Jahindusnõukogudes Saaremaa limiidi osas kokkulepet ei saavutatud. Jahipiirkondade endi soov oli küttida 1008 metssiga, Keskkonnaagentuuri soovitus aga oli 2100 isendit ning praeguse kokkuvõtte alusel küttisid jahipiirkonnad 2889 metssiga. Samas nagu mainitud oli, langes pabulaindeks -44,3%.
Vahtramäe sõnul tuleb meil kõigil natuke mõelda, et mis juhtub metssigade arvukusega ja seda ühe aastaga. „Ka näitab statistika, et isegi kui ole Keskkonnaameti poolt kehtestatud kõrgendatud ulmelist kohustust ega saavutata jahindusnõukogus kokkulepet erinevate osapoolte vahel, kütivad jahipiirkonnad ikkagi tublisti, lähtuvalt tulenevast SAK-i ohust ja sigade olemasolust,“ sõnas Vahtramäe.
„Võttes aluseks Keskkonnaameti poolt saadud jahipiirkondade küttimisandmed jaanuari lõpu seisuga ja need kuue maakonna küttimisandmed, võime oletada, et eelmise hooaja küttimine ületab 2021/2022 küttimist (11 401 isendit) ja jääb 12 500‒13 000 isendi vahele. Just niipalju ka EJS oma soovitustes ette nägi. Nähti ka ette, et küttimistõus tuleb kui seda, et 18% tõusu ei saavutata,“ tõdes Vahtramäe.
Ettepanek ühtlustada šaakali- ja rebasejahti
Šaakali ja rebasejahi jahiaegade ühtlustamise ettepanekust tegi ülevaate Jaanus Põldmaa.
Praegune regulatsioon on, et rebasele võib pidada peibutus- või varitsus- või hiilimisjahti ning jahti kastlõksuga 1. augustist 31. märtsini, uru- või ajujahti ning jahti jahikoeraga või piirdelippe kasutades 1. oktoobrist jahiaasta lõpuni.
Kaitseala piires olevatel merelaidudel ja väikesaartel võib rebasele ja kährikule jahti pidada kastlõksu- või jahikoeraga 1. oktoobrist 30. aprillini. Šaakalile võib pidada peibutus- või varitsus- või hiilimis- või ajujahti ning jahti piirdelippe kasutades 1. septembrist jahiaasta lõpuni ning jahti jahikoeraga 1. oktoobrist jahiaasta lõpuni.
Ettepanek oli, et sarnastel liikidel võiks olla ka sarnased küttimisajad. Juhatus toetas ettepanekut. Jaanus Põldmaa sõnul toetavad ka põllumehed seda ettepanekut. Saarlaste poolt tuli ettepanek ka mägra jahitähtaja kohta, et alustada kuu aega varem.
Ülevaade kohtumisest EPKK-ga
Ülevaate kohtumisest Eesti Põllumajanduse ja Kaubanduse Kojaga (EPKK) tegi Tiit Tammsaar. 7. märtsil kohtusid EPKK juhi Ants Noodiga Tiit Tammsaar ja EJS-i tegevjuht. Tammsaar tutvustas põllumeeste katusorganisatsiooni juhile eelmise EJS-i juhatuse koosolekul tehtud ettepanekut tihedama koostöö osas põllumeeste katusorganisatsiooniga. Ants Noot rääkis oma organisatsiooni ülesehitusest. Lepiti kokku, et kui tingimused sobivad, siis EJS-ist saab ka EPKK liige.
Järgmise juhatuse koosoleku ajaks määrati neljapäev 13. aprill.
