Mandrimaa on seakatku sõja üle elanud. Suured lahingud on peetud ja elatakse teadmisega, et aeg- ajalt pistab see lohe kusagil jälle pea välja ja tekivad väiksemad kolded. Nakkus käib mööda maad ringi ja ei kao lõplikult kuhugi.
Kõigest sellest on siiani puutumata jäänud Hiiumaa. Mis või kes iganes on seda kaunist saart kaitsnud, aga SAK saarele jõudnud ei ole. Kui katk mandrimaal plahvatas, sättisid ka hiidlased ennast võitluseks valmis. Töötati välja strateegiad- esmalt selleks, et katk saarele ei jõuaks ja edasi tegevuskavad siis, kui jõuab. Aastad läksid, taud ei ole tulnud- siiani.
Laupäeval, 6. novembril olid Kõrgessaare jahipiirkonna mehed Kõpus jahil. Ja siis tuli hetk, mis kõigil seljad sirgeks tõmbas- leiti surnud emis ja 3 põrsast. Kas tõesti katk? Tõenäosus oli suur. Kohalik veterinaar võttis proovid, loomad maeti. Hiidlased jäid ootele. Teisipäeval, 9. novembril, tuli PTA-st vastus- proovid katkule negatiivsed.
Nii ei ole see sigade hävituskoletis veel (!?) saarele jõudnud, kuid ennast meelde tuletas ta küll! Lahinguvalmidus sai ootepäevadel läbi käidud, madalstart valmis pandud. Keegi ei tea, mida tulevik toob. Asjatundjate hinnangul on katku jõudmine saarele ajaküsimus. Siiani oleme saanud ajapikendust.
Anu Sarapuu
Hiiumaa Jahimeeste Selts
