Metskits on mitmekesine toituja, kes ennekõike peaks sööma oksavõrseid, kuna vajab rohkelt kiudaineid normaalse seedetegevuse tagamiseks. Mitmekesise söömise puhul pigem osaline rapsitaimede ja teiste põllumajanduskultuuride tarbimine aitab rohkemal kitskonnal talve üle elada ja kasvatab arvukust.
Nimelt pole täheldatud, et rapsipõldude ümber oleks kitsearvukus madalam või oleks erakordselt palju mürgistusjuhtumeid. „Kirjandusest leitav söötmiskatsest rapsiga ei ilmnenud mürgistusnähte kitsedel, kes tarbisid 60% ulatuses rapsitaimi, tunnused ilmnesid ainult osadel kitsedel, kes said 100% oma söödasedelist rapsitaimi. Seega võime eeldada, et tegemist pigem probleemid individuaalsete isenditega, kes ei oska tasakaalu hoida oma söögisedelis,“ tõdes Eesti Maaülikooli loomaarst Madis Leivits.
Eesti Maaülikooli dotsent Tiit Randveer arvas, et tegemist võib olla atsidoosiga. „Nad söövad ennast rapsist täis ja nad ei pea sealjuures väga palju mäletsema, mis tähendab seda, et see sisekeskkond saab olema liiga happeline. Seega kogu mikrofloora hävib, mis neil muidu aitaks seedida,“ tõdes Randveer.
Kapsalehelised, sh rapsitaimed, sisaldavad alkaloide, glükosinolaate ja muid aineid, mis suurtes kogustes tarbides kahjustavad närvisüsteemi tööd ning neis on ka vähe tiamiini, mille tulemuseks kirjeldatud ebanormaalne käitumine, nägemise kadu, kartmatus, ebaadekvaatsus. „Lisaks tuleb arvestada, et ka kitsedel on omad parasiidid ja haigustekitajad, kes hakkavad reguleerima asurkonda, kui on loomi rohkem kui looduse taluvus. Seega ei ole võimalik kõiki kitsehädasid just rapsi kaela veeretada. Samas on suured kitsekarjad rapsipõldudel igapäevaselt ilma hädadeta. Pigem võib ka karta, et talirapsi kadumisel jääb ka metskitsesid vähemaks,“ arvas Leivits.
Leivitsa sõnul pole muretsemiseks hetkel põhjust, kuna kitsi on Eesti looduses küllaldaselt, sealhulgas on tegemist jahiulukitega, keda populatsiooni ohjamiseks kütitakse. „Antud hetkel on küsimus pigem üksikindiviidides ning nende söögivalikutes. Kahjuks ei ole neile võimalik toitumistunde anda. Samas ei tasu unustada või alahinnata kiskjaid ja raipetoidulisi, kes metsatukas juba oma kõhutäit ootavad. Looduse ringkäiku pole mõtet alati sekkuda, kuna vastasel juhul peaksime omakorda nende raipeõgijate eest hoolitsema hakkama, et nad nälga ei sureks. Pole ka vaatlusi, et saakloomana rapsipõllult murtud kitsed kiskjatel või raipesööjatel mürgistusnähtusi põhjustaksid,“ arvas Leivits.
Metskitsed on saakloomaks looduna ärevusele kalduva närvisüsteemiga, mistõttu nende transportimine kasvõi ravi eesmärgil kipub fataalselt lõppema. „Kui ta vähegi suudab põgeneda, siis ta seda teeb, ning võib selle tulemusena endale viga teha. Suure stressi tulemusena võib neil süda seiskuda,“ lisas loomaarst.
