Metskitsede aastaringis on varasügis suhteliselt rahulik periood.
Suurt energiakulu ja pühendumist nõudvad toimingud – need, millest populatsiooni või liigi püsimine sõltub – on selleks korraks tehtud, vahendab Looduskalender.
Talled on ilmale toodud ja esimestel elukuudel usinasti toidetud. Eks imetamine jätkub praegugi, aga see on rohkem sotsiaalse lävimise vorm kui ema kurnav tegevus. Ka jooksuaeg on möödas ja järgnevale metskitsepõlvkonnale alus pandud.
Sokud ei tunne enam vajadust omavahel kakelda ja puudub ka motivatsioon kitsedega hullata. Niisiis, energiat kulub vähem kui suvel. Teisalt, ka kättesaadav toit muutub tasapisi viletsamaks. Nii puulehed kui alustaimestik metsa all hakkavad kolletuma ning nende toiteväärtus alaneb. Süüa need siiski veel kõlbavad. Kohad, kus leidub värsket rohelust, muutuvad loomadele eriti atraktiivseks.
Metskitsed muutuvad nüüd tasapisi seltskondlikumaks ja hakkavad kogunema gruppidesse. Koondumist on juba praegu märgata, aga maksimaalse suuruse saavutavad sellised „karjad“ alles hilissügisel.
Soodsamatesse toitumispaikadesse koondumise tõttu on metskitsi kergem jälgida ning ühtlasi soo ja vanuse järgi eristada. Sokud on veel sarvilised ja talled püsivad kitse läheduses. Tõsi, oma kehamõõtmetelt võivad nad vahel emast raskesti eristatavad olla, aga sel juhul aitab teadmine, et tallede karvavahetus toimub varem. Praegu on nad vähemalt osaliselt juba halliks värvunud, ema püsib veel suviselt punakas.
Tiit Randveer
Looduskalender
