Millegipärast on viimasel ajal siin-seal esile kerkinud väited selle kohta, et metskurvits oleks justkui veelind. EJSi koolitajad on oma noorjahimeeste ja linnujahimeeste koolitustel selgitanud väga täpselt, mille poolest erinevad veelinnud teistest linnuliikidest. On antud välja ka vastavat õppekirjandust.
Õigusselguse saamiseks on küsitud ka Keskkonnaministeeriumilt (KeM) seisukohta, milliseid linnuliike peetakse veelindudeks jahiseaduse ja veelinnujahi kontekstis. KeM on edastanud oma seisukoha kirjas 23.11.2018 nr 1-17/18/62-2.
Sellest seisukohast tulenedes on veelind üldtermin, mille aluseks on bioloogiline määratlus. Veelindude elutegevus on seotud veekogudega. Seetõttu on nad kohastunud vee-eluks ja ujumiseks. Enamasti on nende varvastel ujulestad, ujumist soodustav vastu keha liibuv jäik sulestik ja päranipunääre, mille nõre kaitseb märgumise eest.
Lähtudes eeltoodud määratlusest on kehtiva jahieeskirjaga sätestatud väikeulukite nimekirjas järgmised veelinnud: kormoran, rabahani, hallhani, suur-laukahani, kanada lagle, valgepõsk-lagle, viupart, rääkspart, piilpart, sinikael-part, soopart, rägapart, luitsnokk-part, punapea-vart, tuttvart, mustvaeras, sõtkas, lauk, naerukajakas, kalakajakas, hõbekajakas, merikajakas.
