Tänavu kevadel 2 toimus Halberstadti linnas (Saksamaal Sachsen-Anhalti liidumaal) konverents teemal „Hunt Euroopas – utoopia ja reaalsus“ („Der Wolf in Europa – Utopie und Wirklichkeit“).
Zooloog Tiit Randveer käis kuulamas, mida hallivatimehest Saksamaal räägitakse ning ütles ka ise sõna sekka. Sissejuhatuseks niipalju, et Saksamaale nähti esimesi hunte üle hulga aja 1996. aastal, tänaseks jookseb seal hallivatimehi ringi ligi 700 ehk mitu korda rohkem kui Eestis, vahendab Looduskalender.
Konverentsi korraldajaks oli Gesellschaft für Wildtier- und Jagdforschung koos Zagrebi Ülikooli Metsandusteaduskonna ja kolme Saksa liidumaa jahiseltsiga (Landesjagdverband). Lisaks kohalikele teadlastele, jahimeestele, ajakirjanikele ja poliitikutele osales seal hundiasjatundjaid mitmest Euroopa riigist ning ka USA-st ja Kanadast. Kõige eksootilisemad väljakuulutatud külalised Indiast ja Kasahstanist ei jõudnud millegipärast kohale. Mina olin konverentsil ainus Baltikumi esindaja ja rääkisin kokkutulnuile teemal „Esten und der Wolf – ein über Jahrhunderte dauerndes Nebeneinander“, tõlkes: „Eestlased ja hunt – aastasadu kestnud kooselu“.
Hunditeema on Saksamaal väga aktuaalne
Pärast pikemat eemalolekut on hunt taas oma kunagist areaali hõivamas ja inimestele on kooselu selle ulukiliigiga uudne ning harjumatu situatsioon. Hundiasurkond hävitati Saksamaal umbes 150 aastat tagasi, ehkki üksikuid isendeid kohati edaspidigi. Olen lugenud, et „viimane hunt“ (võib-olla oli ta hoopis üks viimastest?) tapeti Saksamaal 1904. aastal samas piirkonnas, kus pisut vähem kui saja aasta möödudes sai alguse uus hundipõlvkond. Saksamaa taasasustamise protsess on olnud üllatavalt kiire, seda vaatamata asjaolule, et elupaigad on sajandite jooksul palju muutunud. Näib, et see asjaolu uustulnukaid väga ei häirigi. Küll aga tekitab huntide invasioon probleeme maaelanikkonnale.
Loe lähemalt Looduskalendrist.
