TEKST ANDRA HAMBURG
Hiljuti tekkis jahimeeste seas taas arutelu, kuidas oleks õige jahil tehtud pilte ja filme internetis kasutada. Üha enam tahetakse kõiki oma tegemisi reaalajas jäädvustada ja jagada. See aga sünnitab paljudes eriarvamusi ja pahameelt.
Valimatu jäädvustamine paneb küsima, mida oleks paslik, eetiline ja isikuandmete töötlemise seisukohalt õige levitada. Jahinduses on selline tegevus vahel noateral kõndimine, sestap uuris Eesti Jahimees jahimeeste arvamusi ja küsis nõu spetsialistidelt.
Ole lugupidav nii jahikaaslase kui ka uluki vastu
Veel paar aastat tagasi oli jahil täiesti tavapäraste toimingute (nt rümba üles riputamine konksuga) jäädvustamine ja jagamine sotsiaalmeedias teistele jahikaaslastele läbini vastuvõetamatu, kuid nüüd ollakse juba veidi leebemad. Teatud piirid aga kehtivad siiani.
Üks jahte jäädvustav fotograaf lähtub pildistamisel hea tava reeglist: „Mulle on jahimehed selgeks teinud kirjutamata üldreegli, et pildil ei tohiks olla verd.“ Ta tegutseb enamasti sisetunde järgi. „Pildistan jahti ja ka loomade töötlemist jahi järel, kuid avaldan selliseid kaadreid ainult piiratud seltskonnale, kes ise on avaldanud soovi neid pilte saada,“ selgitas fotograaf. Põdrapeied jms on tema jaoks täiesti aktsepteeritav teema. „Inimestega on keerulisem. Paraku on neid, kes kategooriliselt keelduvad olemast ka kuskil kaadri nurgas äratundmatus olekus. Seega võib väga hea ning emotsionaalse laenguga pilt kaotsi minna, sest töödeldes olen reaalsust muutnud. Kärpimisega ei ole alati võimalik pilti muuta, kuid kellegi eemaldamine pildilt pole mulle vastuvõetav.“
Paljud lähtuvadki sellest, et pilte jagataksegi vaid sõprade ja jahikaaslaste ringis. Kui pildil on teised inimesed, siis küsitakse neilt enne fotode ja videote avalikustamist luba. Enamik jahimehi nõustub kirjutamata reegliga, et verd ei eksponeerita.
Üldjuhul aga nõustusid diskussioonis osalenud jahimehed, et jahi jäädvustamist ei tohiks ära jätta. Kui varjame oma tegevust, siis marginaliseerime sellega oma normaalse eluviisi. Mida „varjatumalt“ tegutseme, seda rohkem jääb jahivastastele n-ö moraalset õigust ja diskussiooni asemel kõlavad ainult ründed. See muudab jahinduse tabuteemaks ning seda enam hakatakse häbenema oma hobi.
„Pildistamine on tegelikult veel üks lugupidamisavaldus ulukile tema vääristamise kõrval. Enne fotosid tehti maale, veel varem kaljujooniseid,“ selgitas naiskütt Rita-Anette Kohava.
Tema arvates on hüsteeria jahifotode vastu tekkinud alles viimasel ajal seoses sotsiaalmeedia kiire leviku ja arenguga. „Kui me ise selles lahingus juba ette alla anname, siis annab see ilmselgelt „mürkrohelistele“ trumbid kätte järgmisteks nõudmisteks.“ Rita-Anette Kohava lisas, et foto peab olema eetiline, esteetiline ja uluki vastu lugupidav.
Jahiks peab olema ka õnne
Jahimees-loodusfotograaf Kalev Laast lähtub pildistades eelkõige kauni momendi tabamisest: „Üksinda jahil käies on see lihtne ja nii mõnelgi korral olen laskmise asemel valinud hoopis pildistamise. Ühisjahil on raskem, seal peab arvestama ka teisi ja jahi eesmärki.“
Jahil pildistades on tulnud ette ka keerukaid olukordi, kus fotograaf on olnud nagu kits kahe heinakuhja vahel. „Olen pidanud valima, kas teen pildi või kütin looma. Kahe vahel valides pole saanud kumbagi teha. Oli juhus, kui metssea ühisjahil pildistasin ajust välja tulevat rebast, siis aga märkasin läbi objektiivi, et rebase taga jooksevad ka sead.“
Kalev Laast püüab kindlasti vältida ebaeetilisi hetki, näiteks selliseid, kus on palju verd või looma lahkamise produkte. „Kui võimalik, püüan vältida ka autode pildile jäämist. Tähtis on, et fotol austatakse saaki ja ollakse väärikad.“
Lähtu kindlatest reeglitest
Jäädvustamisel tuleks lähtuda nii põhiseadusest kui ka isikuandmete kaitse seadusest (IKS). Põhiseaduse § 45 järgi on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi jm infot sõnas, trükis, pildis vm viisil. Seda õigust võib piirata hea nime, au, kõlbluse, teiste inimeste õiguste, vabaduse, tervise ja avaliku korra huvides ning riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud info ja teiste inimeste perekonna- ning eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides.
Inimesel on õigus pöörduda kaebusega andmekaitse inspektsiooni poole, kui ta leiab, et isikuandmete töötlemisel rikutakse tema õigusi (IKS § 22).
Kui inspektsioon ei sekku, siis on inimesel endal sellegipoolest võimalik oma õiguste kaitseks:
- pöörduda otse andmete avalikustaja poole (sh nõuda, et algallikas omakorda korraldaks andmete avaldamise lõpetamise interneti otsingumootoritest);
- pöörduda portaali pidaja poole portaali kasutajate loodud sisu, s.o kommentaaride jms kohta;
- pöörduda otsingumootori pidaja poole andmete otsingumootori tulemuste hulgast välistamiseks;
- pöörduda pressinõukogusse, kui meediaettevõte on ühinenud pressinõukoguga;
- pöörduda maakohtusse tsiviilhagiga.
Avalikus kohas toimuva heli- või pildimaterjalina jäädvustamise korral avalikustamise eesmärgil asendab andmesubjekti nõusolekut tema teavitamine sellises vormis, mis võimaldab tal heli- või pildimaterjali jäädvustamise faktist aru saada ja enda jäädvustamist soovi korral vältida, kui seadus ei sätesta teisiti (IKS § 11 lg 8). Teavitamiskohustus ei kehti avalike ürituste korral, mille jäädvustamist avalikustamise eesmärgil võib mõistlikult eeldada. Salvestamise ja teavitamise korraldamisel tuleb arvestada ka, et mitte kõikides avalikes kohtades ei eelda inimesed enda jäädvustamist avalikustamiseks. Näiteks metsas ei oska inimene oodata, et kuskil on teda filmiv kaamera.
Filmi jahti kindlates piirides
Filmimisel lähtutakse üldiselt sarnastest põhimõtetest nagu pildistamisel. Tegemist aga on detailsemat vaadet võimaldava materjaliga, seega on ka erinevusi. Jahimeestele teada-tuntud videograaf ja meie ainukese jahisaate tegija Vesto Nõgel tutvustab jahil filmimise köögipoolt.
Milliseid põhimõtteid järgid jahil videoid tehes?
Püüan alati silmas pidada, et jaht tunduks ehtne. Tavaliselt inimesed muutuvad, kui näevad, et keegi neid pildistab või filmib. Seega üritan võtta kaadreid nii, et jahist osavõtjad seda eriti ei märkaks. Nii saab materjali, kus jahti peetakse, mitte ei mängita.
Põhimõtted, mida järgin, on väga lihtsad. Esiteks proovin saada võimalikult huvitavaid ja ägedaid kaadreid, sest see meeldib vaatajale. Mida aeg edasi, seda rohkem olen hakanud pöörama tähelepanu eetikale. Võib-olla varem ei saanudki aru, kui tundlikult suhtub televaataja filmitud materjali. See piir on õhkõrn, kus jahimehele on nähtu täiesti tavaline, kuid ekraani taga on ka alaealisi.
Mida on sinu arvates paslik näidata ja mida mitte?
Kui räägime materjalist, mis jõuab erinevate huvirühmadeni, siis ei saa kindlasti näidata jahipidamise kõiki tahke. Olgu see nülgimine suures plaanis või sisikonna eemaldamine, mis jahimehele on täiesti tavaline. Alati tuleb mõelda, mida filmid ja kus seda näitad.
Kas uluki austamise tseremooniat peaks jäädvustama?
Eesti jahimehed ei taha ega oskagi seda enamasti teha. Meie jahikultuur ja -traditsioonid on puudulikud, paraade tehakse pigem just sellepärast, et kaamera on kohal. Ise näeksin hoopis teistsugust ja meie jahimeestele palju omasemat uluki austamise viisi.
Lugesin kunagi internetist, mida jahimehed pärast uluki tabamist teha võiksid ja mulle meeldis väga üks idee. Nimelt pakuti välja, et iga jahimees võiks taskus kanda mõnd pähklit või tõru ja pärast edukat jahti mütsi peast võtta ning looma kõrvale maasse tõru või pähkli torgata. Läheb see siis kasvama või mitte, aga vähemalt oleme looduselt võttes sinna midagi tagasi andnud. Minu meelest väga ilus mõte.
Lähtu isikuandmete kaitse seadusest
Andmekaitse inspektsiooni koostöödirektor Maarja Kirss selgitab, millised on levitamisõigused.
Mida peaks jahimehed arvestama jahil pildistades ja filmides?
Pildistamine ja filmimine on isikuandmete töötlemine, kui isik on tuvastatav. Sellistel juhtudel tuleb arvestada andmetöötluse põhimõtteid ja korda. Seadus ütleb, et avalikus kohas pildistamisel ja filmimisel tuleb isikut sellest teavitada. Isik peab mõistma pildistamise või filmimise fakti ja tal peab olema võimalus soovi korral vältida pildile või filmile jäämist.
Milliseid õigusaktidest tulenevaid nõudeid peaks pildistaja veel järgima?
Pildistamist ja filmimist peetakse isikuandmete töötlemiseks, seega tuleb isikuandmete töötlemisel lähtuda praegusest seadusest. Tuleb aga silmas pidada, et mais hakkas kehtima Euroopa isikuandmete kaitse kord ja selle täpsustamiseks mõeldud uus riigisisene isikuandmete kaitse seadus. Praegu pole veel päris selge, milliseid erandeid näeb uus seadus ette pildistamisele ja filmimisele.
Kaamerate kasutamise neli juhtu nõusolekuta
- Video salvestamine füüsilise isiku poolt isiklikul otstarbel, nt sünnipäev, pulmapidu (IKS § 2 lg 1 p 1).
- Avalikustamise eesmärgil video salvestamine avalikus kohas ning avalikel üritustel (IKS § 11 lg 8).
- Jälgimisseadmete kasutamine isikute või vara kaitseks (IKS § 14 lg 3).
- Ajakirjanduslikul eesmärgil, kui esineb ülekaalukas avalik huvi inimese andmete avalikustamiseks ning inimese õigusi ei kahjustata ülemääraselt (IKS § 11 lg 2).
Isiklik otstarve tähendab andmekaitse mõttes inimese enda soovi, eesmärki või põhjust (v.a turvakaamera). Isikliku otstarbe erand tähendab, et inimene võib ükskõik kus, mida ja mis põhjusel filmida, ilma et ta peaks sellest kedagi teavitama või kelleltki luba küsima. Küll aga ei anna see erand õigust volitust pereringist väljapoole jagada ega avalikustada.
Sõpradega jagamisel tuleb vaadata, kes on videole jäädvustatud ja kellele ning kuidas seda jagatakse. Enda kujutisega võib igaüks teha, mida ta soovib. Pilte, videot sõpradest võib jagada nende samade sõpradega. Ilma nõusolekuta ei tohiks seda videot jagada teistele inimestele. See kehtib ka piltide ja videote ülesriputamisel suhtluskeskkonda või ükskõik kuhu mujale internetis (blogid, pildipangad, foorumid, Youtube).
Pildi ja video internetti üles riputamisel tuleb olla väga hoolikas, sest internetis võib väga kergesti kaduda edasine kontroll nende saatuse üle. Kord juba internetti üles pandud asju võib olla väga raske, tihti isegi võimatu eemaldada. Kontroll piltide ja video edasise saatuse üle võib kergesti kaduda ka suhtlusvõrgustikus. Seetõttu tuleb sotsiaalmeedias piltide ja videote sõpradega jagamisel kindlasti arvestada nende sisuga, sest alati ei pruugi kõik sõbrad piltide või videoga vastutustundlikult ringi käia.
Fotodele ja videotele võib sattuda ka vanema põlvkonna inimesi, mistõttu tuleks neile kindlasti levitamise tähendust ja tagamaid selgitada.
Saagi pildistamise hea tava
- Puhasta uluk enne fotosessiooni. Verd, soolikaid, avatud kõhuõõnt ei ole sobiv pildile jätta.
- Tabatud saagi asetamine kuuseokstele on uluki austamisel väga ilus komme. Kui neid ei ole võimalik võtta, kasuta muud looduslikku tausta.
- Jäta loom võimalikult loomulikku asendisse. Näiteks looma suust rippuv keel ei anna pildile positiivset lisaväärtust.
- Käitu uluki suhtes eetiliselt. Ära istu uluki peale ega toeta sinna jalga või veel hullem – ära riputa väiksemat ulukit noaga puu külge.
- Ära kaunista ulukit mütside, sigarettide jm tarbetu materjaliga.
- Väldi pildistamist hetkel, kui koer surnud saaki haarab. Sellest võib tekkida valesüüdistus, et koertel lastakse elusat looma tükkideks rebida.
- Kui avaldad jahifoto internetis, siis märgi, kus ja millal on see tehtud. Riikide jahiajad ja -ulukid on erinevad ning sellega väldid süüdistusi salaküttimises.
- Kui jahi käigus on tabatud mitu ulukit, siis asetatakse nad korrapäraselt eraldi lebama nagu paraadile kohane, mitte ei aeta ühte hunnikusse.
- Arvesta, et ka professionaalselt tehtud ja autori nimega foto võib kaasa tuua kaaskodanike rünnakuid, eriti kui tegemist on suurkiskjatega.
- Mõtle hoolikalt läbi, kas ja kus sa midagi avalikustad või kas üldse avalikustad.
Soome keelest tõlkinud Andres Lillemäe
Täispikk lugu ajakirja Eesti Jahimees neljandas numbris.
