Igal kevadel ja sügisel võtavad paljud linnud ette pika ja ohtliku rännaku pesitsuspaikade ning talvituspaikade vahel. See teekond kulgeb tavaliselt mööda väljakujunenud rändeteid, sisaldades ka puhke- ja peatuspaiku, kus on võimalik energiavarusid taastada.
Suurem osa lindudest, nagu näiteks paljud partlased, kurvitsalised ja putuktoidulised värvulised rändavad öösiti. Päevarändureid nagu kullilised, seemnetoidulised värvulised ja ka piiritajad-pääsukesed on tunduvalt vähem. Rändele minek nõuab omajagu ettevalmistust ja navigeerimisoskust, mida õpitakse läbi kogemuste.
Miks linnud rändavad?
Lindude rändamine on eelkõige seotud sesoonsete muutustega elupaigas. Arvatakse, et ränne on välja kujunenud järkjärguliste väiksemate liikumiste laienemise tagajärjel, kui linnud otsisid paremat toitu või pesitsusvõimalusi. Kuna edasiliikumine andis paremad võimalused paljunemiseks ja ellujäämiseks, siis pärandus selline rändekäitumine edasi ka järglastele. Üldjuhul kaalub rändamisega kaasnev kasu üle selle riskid ja kulu. Paiksete talvitujate energiakulu võib olla ligikaudu 50 protsenti kõrgem ning talvine toidubaas piiratud. Rändavad talvitujad kulutavad palju energiat küll rände ajal, kuid soodne sihtpunkt ja sealne toidurohkus tagavad hea toimetuleku ebasoodsal perioodil.
Ka Eesti suvine parasvöötme kliima on paljude rändlindude jaoks eelistatud peatuspaik. Toidu- ja pesitsuskohtade rohkus, hõre asustustihedus ning pikemad päevad annavad lindudele võimaluse turvalisemalt pesitseda ning rohkem aega poegade toitmiseks.
Kuidas linnud teavad, millal rännata?
Rändekäitumise mehhanismid võivad olla väga erinevad ning paljud neist on jäänud siiani mõistmatuks. Rändele eelneval perioodil tekib lindudel ränderahutus, mille teket mõjutab eelkõige linnu sisemine kell. Nimelt sõltuvad lindude ööpäevased rütmid päeva pikkusest. Lindude füsioloogias tekivad mitmed muutused ning on aeg hakata energiat koguma. Valgustundlike rakkudega seotud melatoniinitaseme muutused linnu ajus annavad märku vajadusest rändele asuda. Kevadine melatoniinitaseme tõus teavitab eelseisvast sigimisperioodist, kuid sügisrände eel see väheneb.
Hormoonid mõjutavad ka rasvavarude kogumise vajadust ning suuremat toitumist. Linnu organismil on eriline võime muuta söödud toit kiiresti rasvaks. Rasvavarusid kogutakse naha alla ja lihaste vahele 30-50 protsendi ulatuses kehamassist. Lindude kehamass väheneb tavaliselt rände ajal 0,6-1 protsendi ühe tunni lendamise kohta. Kaugrändurid kasutavad sihtkohta jõudmiseks lisaks rasvale ka siseorganites olevaid valke. Täpne rändekäitumine kujuneb siiski välistingimuste mõjul. Kõige sobivam ilm rändeks on vaikne ja selge.
Õige suuna leidmine
Kuidas linnud teavad kuhu minna, kui neil ei ole GPS seadmeid? Lindude orienteerumisvõime on osalt päritav ning osalt õpitav. Näiteks kurgedel toimub esimene ränne kogemuse edasiandmise teel, et noorlinnud teaks, kuhu tulevikus rännata. Navigeerimiseks võivad linnud kasutada ka näiteks neile tuttavaid erinevaid maamärke. Veelinnud võivad rände käigus palju jälgida rannajoont. Tuvid seevastu võivad tunda muutuseid atmosfääri lõhnas, seades oma suuna just selle järgi.
Lindudel on ka kompassid. Näiteks oskavad kuldnokad suuna määramisel arvestada päikese muutuvat asendit kasutades päikesekompassi. Aed-põõsalind võib aga rännata hoopis tähekompassi järgi, kasutades liikumiseks tähtkujusid, mis paiknevad põhjanaelast 35 kraadi piires. Linnud võivad üksteisest eristada ka Suurt ja Väikest Vankrit. Navigeerimisel on oluline roll ka Maa magnetväljal. Magnetkompassi kasutades määratakse suund magnetvälja tugevnemise või nõrgenemise järgi.
Rändamisel orienteerutakse tihti aga koos, sest rände käigus kogunetakse suurtesse parvedesse. Seetõttu võivad ühte parve kokku sattuda ühise sihtmärgiga, kuid erinevatest paikadest pärit linnud. Parves rändamisel on lisaks navigeerimisele ka muid eeliseid. Kolmnurksed parved, aitavad säästa lendamisel energiat ning hoida tagapool lendajaid paremini õhus.
Rännete uurimine
Selleks, et teada kuhu linnud rändavad, tuleb nende rändamist lähemalt uurida. Radarivaatluste abil on võimalik hinnata rändlindude parvede suurust ning eristada ka lennukõrguse ja parve kuju järgi näiteks värvulisi partidest. Mõnda lindu jälgitakse eraldi aga hoopis GPS saatjatega. Näiteks saame tänu saatjatele näha, kuhu rändavad talvituma meie must-toonekured või konnakotkad ning seeläbi kaasa elada ka nende tagasitulekule.
Väga olulisel kohal rännete uurimisel on kindlasti lindude rõngastamine. Tänu rõngastatud isendite taasleidudele saame olulist teavet selle kohta, kuhu näiteks Kabli linnujaamas rõngastatud linnud liiguvad. Tähtis on siinkohal ka info inimestelt, kes juhtuvad juhuslikult nägema rõngastatud lindu või leidma rõngaga linnu jäänuseid. Rõngastatud linnu nägemise korral saada kindlasti info asukoha, liigi ja rõnga numbriga Matsalu rõngastuskeskusele.
Kuna paljud linnud sulgivad talvitusaladel, saab nende liikumist uurida ka sulgedes leiduvate isotoopide järgi. Toit, mida sulgimise perioodil rändepaigas süüakse sisaldab teistsugust isotoopide segu, mis võib olla spetsiifiline rändepaiga jaoks ning jätab sulestikku keemilise jälje.
Kliimasoojenemise mõju lindude rändele
Rändlindude liikumist saab kasutada kliimamuutuste poolt põhjustatud keskkonnamõjude kindlakstegemisel kogu maailmas. Tänu tundlikkusele keskkonnamuutuste suhtes, aitavad rändlinnud avastada erinevaid ohtusid, mis on seotud näiteks elupaikade halvenemise, reostuse, bioloogilise mitmekesisuse või uute haiguste leviku kohta. Leidub tõendeid selle kohta, et linnud muudavad oma rände ulatust ja ajastust seoses kliimamuutustega. Varasemad soojad ilmad tähendavad ka varasemat pesitsusperioodi, kuid ka kesisemat toidubaasi.
Autor: Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna spetsialist Christel Rose Bachmann
