Mäletsemine on hirvlastele ja veislastele andnud evolutsioonis teatud eelise teiste kogukate herbivooride – kabjaliste – ees.
Viimastel kulub söömiseks märksa kauem aega kui mäletsejatel. Kogu selle aja, mil tähelepanu toitumisele suunatud, on nad nähtavad kiskjatele, olles neile kergeks saagiks. Mäletsejad toimetavad rohkem varjatuna. Nad toituvad lühikeste perioodide vältel, mis vahelduvad pikemate puhkepausidega. Sel ajal nad mäletsevad ise varjus olles ja ümbrust jälgides.
Nagu veislased ja teisedki hirvlased, on ka metskits mäletseja – niisugustel on toidu teekond seedetraktis mõnevõrra pikem ja keerulisem kui teistel imetajatel. Seedetrakti oluliseks osaks on magu, mis mäletsejatel on keerulise ehitusega. Seda elundit nimetatakse liitmaoks ja selles võib eristada nelja osa, mille nimetusteks on vats, võrkmik, kiidekas ja libedik. Neist suurim on vats, mille mahutavus on umbes 3 liitrit ja mis koos võrkmiku ja kiidekaga moodustab nn. eesmao.
Toit satub kõigepealt vatsa, kus algab ainuraksete ja bakterite kaasabil selle esmane muundamine – tselluloosi lagundamine. Võrkmikus ja kiidekas sorteeritakse toidupalad suuruse järgi ja algab vee ja mõnede toitainete imendumine. Peenemad toiduosad pääsevad otse libedikku, põhiline toidumass aga satub suhu, kus see läbi mäletsetakse. Piisavalt peenestatud toit liigub edasi libedikku, mis on oma ehituselt ja funktsioonilt sarnane teiste imetajaliikide maoga. Libedikku jõudes on taimsele ollusele lisandunud eesmaost pärit bakterid ja algloomad, muutes selle valgurikkamaks.
Mäletsejaliikide toitumisstrateegiad võivad omavahel üsnagi erinevad olla. Üheks äärmuseks on suhteliselt toitainete- ja energiavaeseid taimi (kõrrelised, samblikud) söövad ja suures koguses toitu vajavad liigid nagu veised ja põhjapõdrad. Metskits esindab teist äärmust. Väikeste kehamõõtmete tõttu on ta energiakaod (ja vastavalt – tarve) suuremad kui teistel hirvlastel, samas on ta magu väike nii absoluutse mahutavuse poolest kui ka suhteliselt, kehamassi arvestades. Kui metskitse maosisu kaal moodustab 6-7% kehakaalust, siis teistel kodumaistel hirvlastel – punahirvel ja põdral on see näitaja 10-15%.
Seega tuleb metskits toime ainult kõige energiarikkamat toitu tarbides, milleks on kaheidulehelised taimed (eelistatult liblikõielised), lehtpuude peenikesed võrsed, lehed, pungad. Parimaga on ikka nii, et seda ei jätku piisavalt kõigile soovijaile. Seepärast on sokud suvekuudel territoriaalsed, kaitsmaks piiratud ressurssi sookaaslaste eest.
Talve elavad metskitsed üle „püsileegil“, ainevahetus aeglustub ja nad vajavad 4-5 korda vähem toitu kui suvel, s.o. 1-1,5 kg ööpäevas.
Tiit Randveer
Looduskalender
