Selle aasta juulis pani Keskkonnaagentuur kokku aruande suurulukite seisundi kohta Eestis. Ülevaatest saab teada, millised on loomade arvukused, pikemaajalised trendid ja muutused. Analüüsitud on ka võimalikke põhjuseid ulukiasurkondades toimuva selgitamiseks. Enamuse ulukiliikide olukord on Eestis hea ning asurkonnad on tugevad ja elujõulised. Karude arvukus on viimasel kümnendil jõudsalt kasvanud, mis näitab, et nende paljunemiseks on tingimused head.
Ühtlasi on analüüs aluseks 2022. aasta küttimissoovitusteks, mis annab sisendi Keskkonnaametile suurkiskjate küttimiskvootide määramiseks.
Karu arvukuse pikaajalised trendid
Üldarvukus on viimasel kolmel aastal olnud stabiilne, pikemas ajaskaalas on arvukus ja levik olnud tõusutrendis viimased 15 aastat. Seega asurkonna seisundit võib pidada väga heaks. Karu tekitatud kahjustuste hulk mesindusele oli 2021. aastal suurem, kui varasemalt teada. Tänavu kevadel oli kahjustuste hulk mõnevõrra kahanenud võrreldes kahe varasema aasta sama ajaga.
Kuidas karu arvukust hinnatakse
Karu seire põhineb suures osas jahimeeste poolt tehtavatel vaatlustel (2021. aastal üle viie tuhande vaatluse), mida analüüsib Keskkonnaagentuur. Siinjuures ei anna jahimehed karu arvukuse kohta hinnanguid, nagu sageli ekslikult arvatakse, vaid esitavad ainult algandmeid. Suur enamus vaatlusandmetest esitatakse infosüsteemi JAHIS kaudu ning paljudele neist on lisatud ka tõestusena rajakaamera pildid. Kui üksikisendeid on saadavate andmete põhjal üsna võimatu kokku lugeda, siis märksa lihtsam on seda teha karu pesakondade puhul, mistõttu esitataksegi seire peamise tulemusena igal aastal erinevate sama-aastaste poegadega emakarude arv ja paiknemine. Antud arvust on võimalik siis tuletada ka karude üldarvukus. Antud meetod on Eestis kasutusel juba aastast 2003 ning sedasama rahvusvaheliselt tunnustatud meetodit kasutavad karu arvukuse hindamisel ka näiteks Rootsi ja Soome. Samas, antud meetod sõltub üsna palju tehtud vaatluste hulgast ja kvaliteedist, mistõttu annab see pigem arvukuse miinimumväärtuse, kuna kõiki poegadega emakarusid ei pruugi nähtud olla (nt suurtel kaitsealadel nagu Alam-Pedja ja Soomaa vaatlusi ei tehta või on need väga juhuslikku laadi, samuti esitatakse mõnedest jahipiirkondadest vaatlusi väga vähe).
Lageraie mõjust karule
Korduvalt on vihjatud sellele, et lageraie intensiivistumine mõjutab elupaikade hävimise tulemusel oluliselt karude käitumist ning on põhjuseks nende sagenenud ilmumisele inimasustuste lähedusse. Karu ei vaja meie tingimustes vana metsa, vaid pigem mosaiikset maastikku, mis pakub märksa rikkalikumaid toitumistingimusi. Ka karu talvituspaigad asuvad pigem nooremas metsas (kuusenoorendikud) ning ebasobivad on langid elupaigana vast paaril esimesel aastal peale raiet. Raie järgselt raiesmikul kasvama hakkavad rohttaimed ja marjad (metsmaasikad, vaarikad) kindlasti rikastavad karu toidulauda. Küll võib intensiivsem raietegevus suurendada karu taliuinaku aegset häirimist kuni talipesa hülgamiseni, kuid antud juhul ei ole see sõltuv raiemeetodist ehk siis kas lageraie või mõni teine raieliik.
Mida vaadatakse küttimissoovituste tegemisel
Keskkonnaamet teeb otsuse karude küttimiskvoodi (maksimaalselt lubatav kütitud isendite arv) kohta lähtudes suurkiskjate ohjamise ja kaitse kavas seatud eesmärkidest, kava tegevuste raames kokku kutsutud erinevaid sidusrühmi (teadus, looduskaitse, jahindus, põllumajandus, loodusturism) kaasava suurkiskjate koostöökogu ettepanekust ja ning Keskkonnaagentuuri analüüsist. Arvestades, et karu seisund on Eestis soodne, on 2022. aastaks lubatud küttimise määr 90 looma, mille realiseerumisel säiliks karu praegune arvukus ja soodne seisund. Kuid piirkonniti on erisusi. Kui kõrgema karu asustustihedusega maakondades, kus ka kvoodid on kõrgemad, võib nende realiseerumine tuua kaasa karu asustustiheduse mõningase vähenemise, siis madalama asustustihedusega maakondades, kus kvoodid tagasihoidlikumad, selle jätkuva kasvu. Harjumaa lääneosa ja Läänemaa põhjaosas, kus karu asurkond on osutunud eriti haavatavaks, oleme soovitanud ilma äärmise põhjuseta karu mitte küttida.
Mis on eesmärk
Riigi tasandil on esmane eesmärk tagada tugev karude populatsioon ning tema levikuala laienemise jätkumine. Samas võib karu regulaarset küttimist pidada antud olukorras vajalikuks. Nii ei saa mööda vaadata karude tekitatud varalisest kahjust põllumajandusele, mis on aasta-aastalt kasvanud. Kui karu asustustihedus on kõrge, hõivatakse elualana ka suurema inimasustusega piirkondi. Seal hakkavad aga karu teed inimese omaga sagedamini ristuma ja kokkuvõttes võib see ühele või teisele halvasti lõppeda. Küttimine aitab ennetada kahjustusi ning säilitada karudes inimpelglikkust eeldusel, et esmajoones kütitakse ära julgemad isendid. Küttimise lõpetamisel võib ennustada inimese ja karu vaheliste konfliktide kasvu, karu maine halvenemist ühiskonnas ning see on kokkuvõttes märksa suuremaks ohuteguriks asurkonna soodsa seisundi säilimisele kui praegu toimuv säästlik ja rangelt kontrollitav jahipidamine.
Kui karusid enam üldse ei kütitaks, siis see karu populatsiooni tõenäoliselt oluliselt ei mõjutaks. Karu asurkonna seisund on praegu väga hea, arvukus ja levikuala suureneb, küttimise puudumisel lihtsalt arvukuse kasv kiireneks. Kuna karu on omnivoor ehk kõigesööja, kelle toiduspekter on väga lai, siis karu arvukuse kasv tõenäoliselt mingeid olulisi muutusi teistele looduslikele liikidele ega ka ökosüsteemile laiemalt kaasa ei tooks. Suurim mõju võiks karu asustustiheduse märgataval suurenemisel olla põdrale, kelle vasikad on hiliskevadel-varasuvel karu menüüs.
Allikas: Keskkonnagentuur
