Keskkonnainspektsioon alustas 2019. aastal 20 menetlust jahiohutuse nõuete rikkumise alusel ja see on üle kolme korra enam kui aasta varem.
Kõigist jahiseaduse rikkumistest moodustasid jahiohutuse rikkumised 17%, mis on samuti märksa rohkem kui aasta varem. Seega, kuigi jahiohutusele pühendatud aasta on nüüd möödas, on relvade ohutule käsitlemisele vaja jätkuvalt suunata kõrgendatud tähelepanu.
Jahiohutuse rikkumised jagunesid neljaks. Kõige sagedamini eksiti jahieeskirja § 7 lg 2 vastu, mis sätestab, et transpordivahendis peab jahirelv olema laadimata ning püssikotis või kabuuris, välja arvatud jahipidamisel paadist ning vahetult enne lasu sooritamist metsseajahil seisva mootoriga mootor- või maastikusõidukist. Laetud relva, millel olid kas padrunid rauas või oli relvale kinnitatud padrunitega salv, sõidukites hoidmine tuvastati 12 korral. Laskevalmis relva asetamine autosse on äärmiselt ohtlik, kuna laetud relva autosse pannes, ringi sõites ja näiteks ühisjahi kogunemisel autost välja võttes ohustab relvaomanik nii ennast kui teisi läheduses viibijaid. Selline teguviis põhjustas 2018. aasta lõpus mitu jahiõnnetust, kus ühel eriti õnnetul juhul kaotas jahimees elu.
Jahieeskiri § 7 lg 2 täpsustab veel, et transportimisel peab relv olema püssikotis. Selle vastu eksiti kuuel korral. Jahieeskiri teeb küll erandi, lubades ühisjahi laskekohtade vahetamise ajal hoida autos laadimata relva ka ilma kotita (jahieeskiri § 7 lg 4), kuid kõigil kuuel juhul oli tegu individuaaljahiga või jahile minekuga, kui relva transportimisele erandeid ei ole. Oli ka juhtum, kui laetud relva transporditi püssikotis, mis nagu eelpoolgi märgitud, on äärmiselt ohtlik. Seega, enne iga ühisjahi kogunemist ning autosõitu tuleb laadida relv tühjaks ja sõidu ajaks üldjuhul asetada kotti.
Jahimees peab alati enne lasu tegemist veenduma, et uluk, kelle suunas sihitakse, on tõepoolest see liik, keda küttima on tuldud. Eelmisel aastal leidis aset ka juhtum, kus jahimees halva nähtavuse ja hämaruse tõttu eksis ning küttis mägiveiseid. Ühtepidi on mõistetav, et ärevus ja adrenaliin, mis jahipidamisel uluki lähenedes tõuseb, suunab kiirele tegutsemisele, kuid kirjeldatud juhtumi puhul oleks pidanud võtma veel ühe sekundi ja veenduma, kelle suunas lask teha.
Jahipidamise koha valikul tuleb samuti pidada silmas hoonete lähedust. Kui maaomanik ei ole jahipidamist oma maal keelanud, tohib jahti pidada kuni 200 meetri kaugusel hoonest (jahiseadus § 25 lg 2). Piirangu eesmärk on lisaks inimese ohtu asetamise vältimisele maatüki omaniku huvide arvestamine, eelkõige tema omandi kahjustamise ja kodurahu häirimise vältimine. Sama nõue kehtib ka näiteks haavatud uluki jälitamisel. Kui 200 meetri piiri ületamine osutub mõne olukorra (jahisaaduse äraviimine, haavatud uluki jälitamine/surmamine, jahipidamine uluki kaudu leviva haiguse tõkestamiseks) tõttu vältimatult vajalikuks, tuleb sellest teavitada maaomanikku ning nendel seaduses nimetatud juhtudel ei või maaomanik oma maatükil viibimist keelata. Pikemalt on sellest kirjutatud Riigikohtu otsuses nr 4-19-2839 (18.12.2019), mida saab lugeda Riigi Teataja kohtulahendite otsingu abil.
Lisaks eelpool mainitud 20 jahiohutuse rikkumisele avastasime ka juhtumeid, kus jahipidamise käigus jäeti jahirelv teistele isikutele kättesaadavasse kohta. Ühel juhul oli relv kättesaadav alaealisele, teisel juhul jäeti relvad metsa puu najale ning mindi ise kütitud ulukit eemale autosse viima. Kumbki teguviis ei ole lubatud ja kätkevad endas suurt ohtu. Jahipidamise ohutus on eelkõige jahimehe enda teha. Ohutut jahti!
Liivi Plumer
peainspektor
Keskkonnainspektsioon
