Veebruari lõpu seisuga kütiti 2019/20 jahiaastal seitse šaakalit. Enim neist, neli šaakalit, kütiti Pärnumaal, kaks Läänemaal ja üks isend Harjumaal.
Šaakali arvukus on pidevalt suurenenud alates 2012. aastast, mil ta esmakordselt Eestist avastati. 2017. aastal tundus šaakali arvukuse kasv olevat peatunud, kuna neid kütiti vähem kui 2016. aastal, samuti oli vähem ka akteeritud kahjustusjuhtumeid. 2018. aastal kütiti aga rekordiliselt 76 isendit, mis asurkonna jätkuvat kasvu siiski selgelt kinnitab. Oluliselt suurenenud küttimisintensiivsusele 2018/2019 hooajal on mitu võimalikku ja arvatavasti ka teineteist toetavat põhjust: arvukuse suurenemine, eelnenud talvedest paremad lumeolud, šaakalijahi kogemuste kasv ja huvi suurenemine. Lähiaastad näitavad kas ja kuivõrd intensiivistunud küttimine populatsiooni arvukust ja juurdekasvu mõjutas.
Kui šaakali arvukus näitas 2018. aastal selgelt jätkuvat kasvu, siis levikuala suuruses märgatavaid muutusi toimunud ei ole. Levikuala on jäänud viimasel kolmel aastal enamvähem samadesse piiridesse: põhileviala on läänerannik Lääne- ja Pärnumaal ning lisaks sellele väike tuumikala Peipsi ääres Tartu- ja Põlvamaa piiril. 2018. aastal hinnati šaakali arvukuses 24 gruppi.
Šaakali tekitatud kahjude kohta karjakasvatusele usaldusväärsed andmed puuduvad, kuna tema tekitatud kahjusid riik ei hüvita, mistõttu ei toimi piisaval määral ka teavitus neist juhtumitest.
