Mustla alevikus on viimase nädala jooksul nähtud mitmel korral hunte, viimati eile keskpäeval.
Mustla elanik Sulev Kannes nägi eile hunti jooksmas üle oma põllulapi heki sisse, kirjutab Sakala. “Ta oli pulksirge, saba oli ka sirge, vaid jalad liikusid, nii väledalt kihutas,” jutustas Sulev Kannes. Ta ütles, et koer see kindlasti ei olnud ning looma kasuka värvus sarnanes vana heina omaga. Kannes pakkus, et ehk tõttas hunt kitse tabama.
Jäljed koduõuel
Sama asula elanik Toomas Uibo nägi kahe hundi jälgi ühel läinud nädala hommikul oma koduõuel Põllu tänaval. Neid uurides selgus, et üks oli aknast sisse vaadanud ja teine pidanud tee ääres vahti. “Hundid olid kõik õued nii läbi lasknud kuni Pika tänava ristini ehk turuväljakuni. Sealt olid tagasi pööranud, sest hoovil oli kaks suurt koera,” rääkis Uibo.
Toomas Uibo lisas, et kahte hunti on hiljaaegu näinud ka tema poeg Kuressaare tänaval üle tee võpsikusse jooksmas ning kaks naist olid võsavillemit kohanud surnuaia lähistel. Naised peletasid looma Toomas Uibo sõnutsi põlevate tikkudega.
Vambola jahiseltsi esimees Kalev Kikas käis jälgi vaatamas ja ütles nende põhjal otsustades, et üks hunt liipab tagajalga – tõenäoliselt on kunagi jahil haavata saanud.
“Jahilimiit on juba täis ja muud me teha ei saa kui neid paukudega hirmutama hakata,” nentis Kikas. Ta märkis, et hunte on ümbruskonnas mitmel pool nähtud, alles suvel murdsid nad ühes talus lambaid. Tema arvates kujutab võsavillemite suur populatsioon ohtu koduloomadele. Veebruari hakul kirjutas Sakala sellest, kuidas Karksi kandis hunt taksikoera nahka pistis.
Seakatk avaldab mõju
Hundiuurija Marko Kübarsepp rääkis, et seakatkust tuleneva metssigade arvukuse vähenemise tõttu on huntide jahiloomadeks rohkem metskitsed, kes liiguvad palju kultuurmaastikul ja seepärast võivad ka hundid rohkem asulate lähedusse sattuda. Kübarsepa sõnutsi ei ole huntide arvukus Eestis viimasel ajal suurenenud, kuid paiguti võib neid rohkem olla, sest nad on väga liikuvad loomad.
Ulukiuurija Peep Männil andis nõu koertel silm peal hoida, et nad hulkuma ei pääseks. Ta lisas, et inimestele hunt ohtu ei kujuta, teateid nende rünnakutest pole, aga valvsust ei tasu kaotada, sest marutõves looma käitumist ei tea kunagi ette. Männili hinnangul võivad hundid ka kompostis või prügihunnikutes sobramas käia, seega ei tasu sinna toitu visata, pealegi võib see ahvatleda rebaseid ja kährikuid.
Kalev Kikas nentis aga, et hundiuurijate meelest on võsavillemeid alati vähe. “Enne kui asi suurde kurja läheb, ei taha nad tõde tunnistada. Olen 1979. aastast jahimees, aga sellist pilti ei ole näinud, et metsas lume peal on peaaegu alati hundijälgi,” lisas ta.
Eesti jahimeeste seltsi tegevjuht Tõnis Korts möönis, et hundid on viimasel aastal toiduotsingul rohkem liikvel ka asulates ja teateid selle kohta tuleb igalt poolt üle Eesti. “Põlvamaal on kurdetud, et nad on kärntõves. Probleeme on palju ning neid tuleks analüüsida ja huntide arvukusele täpne hinnang anda.”
Loe lähemalt Sakalast.
