Kuigi on olnud üsna keerulised ajad igasuguse pandeemiaga seotud piirangute ja ettekujutuse täitmisega, siis õnnestus jahinaistel ikkagi korraldada iga-aastane suurulukijahti “Jahis ainult naised!”.
Nii sündiski juba mitu korda edasi lükatud naistejahist uus ja oodatud koosviibimine: „Jaht maailma äärel!”. Esimene selline jaht toimuski Sõrves 22. jaanuaril ja sinna kogunes 11 naist ning kaks korda sama palju mehi. Metsa läks ligi kümmekond koera mitmest tõuvariatsioonist koos oma koerajuhtidega.
Koerajuhtidel oli palju tegemist. Jaht oli vaevu alanud, kui juba esimesed paugud metsast kostsid. Läks veel veidi, kuniks kostus ka kütiliinist pauke, aga võib öelda, et koerameestel oli algusest peale juba käed-jalad tööd täis. Esimeses ajus sätiti naised kõikse magusama kütiliini peale, aga egas loomad seda mõistnud. Hiilisid mööda randa minema ja küll keerasid ühel pool ja teisel pool kütiliini ennast tagasi ja lõpuks jooksis kütiliinist läbi üks eriti väle kult. Kütt, kelle loom äärepealt pikali pidi jooksma, jõudis viimasel hetkel paar pauku teha, aga need andsid kuldipurikale vaid hoogu juurde. Naiste kütiliini teises otsas pakkus elevust rebasepaar, kes naljaviluks üle kütiliini samaaegselt jooksid: üks tuli ühelt, teine teiselt poolt, vilksamisi vaatasid lisaks naistehordile ka üksteist. Esimeses ajus kütiti kokku kaks metssiga ja kaks hirve.
Sõrve on omamoodi huvitav kant, kuna seal kunagi tuulevaikset päeva ei ole. Lõunaks kogunesid kütid mere äärde. Koht oli kena ja supp oli imehea! Lisaks lõunasöögile pakkusid oma kohalolekuga ka elevust keskkonnaameti esindajad, kes hoolimata ohtratest leviprobleemidest kontrollisid kõigi jahis olijate dokumendid üle, sealhulgas said kõik koerad oma kiibid ja dokumendid ette näidata. Jahimeeste rõõmsate nägude järgi otsustades (koerte lippuvate sabade järgi ka) oli selge, et kõik dokumendid on korras ja jahti võib jätkata.
Teises ajus jagunesid naised juba kahe kütiliini peale laiale. Kes sai koha keset lagedaid põldusid ja kes täiesti metsa vahele. Teises ajus alustasid ka koeramehed ettekannetega, kes, kus ja mida näinud ja kuhu suunda koerad lähevad. Jahinaised olid arvestanud sellega, et Saaremaale minnes peab valmis olema, et iga loom ei ole kütitav loom ja sellepärast haarati mandri pealt kaasa ka loodusfotograaf Meelis Koks, kes nii mõnegi pildi lisaks naistele ka loomadest tegi.
Teise aju kokkuvõtteks võis öelda, et naised nägid nii hirvelehma vasikaga, pulle, põtra, kitsi ja rebaseid. Ja kuigi lehm ja vasikas oli lubatud küttida, siis peale nende kütitavaid loomi rohkem kütiliini ei tulnud. Igal juhul loomi nähti ja raadioliinist oli kuulda, et mets oli erinevaid loomi täis. Kui hakkas juba hämaraks minema, paluti ka koerajuhtidel hakata koeri kokku kutsuma, et jõuaks kütitud loomad ka kenasti enne pimedat metsast välja tuua. Kokku kütiti kahe aju peale 3 hirvepulli, kaks hirvevasikat ja kaks metssiga.
Õhtu lõpetasime seal, kus hommik algas, seekord küll pimedas, aga elevus oli sama suur! Mehed kutsusid naisi uuel aastal taaskord jahile, kiideti lisaks jahinaistele ka koerte ning koerajuhtide tööd.
Jaht oli äge ja kant on mandriga võrreldes hoopis teine. Meeldejääv on juba ainuüksi see, et metsad ei ole suured, aga erinevate loomade hulk on mandriga võrreldes hoopis suurem. Inimesedki räägivad küll Eesti keeles, aga hoopis teist juttu. Omamoodi kultuuriline väljasõit. Kuigi Eestis on iga kant ja nurk justkui käega katsuda ja kiviga visata, on ikkagi ka neid kohti, kuhu sõit on omaette ettevõtmine. Õhtu lõpuks said naised vastavalt oma asetusele kütiliinis võrrelda, kes kui palju sõnumeid oma operaatorilt sai välisriiki jõudmise puhul.
MTÜ Eesti Jahinaised tänavad siiralt ja südamest Sõrve Jahiseltsi, kes võõrustas jahinaisi ja tutvustas oma jahikultuuri ning metsaelu! Ootame ka edaspidi põnevaid „jahte maailma äärel!”.
Täname ka loodusfotograaf Meelis Koksi, kes veetis terve päeva naistega kütiliinis, et mõned tähtsamad momendid kindlasti pildile saaksid!
Maria Põhako
MTÜ Jahinaised
