Jahimeestel on mure ‒ järjest enam saab meie teedel ulukeid hukka.
1989. aastal kirjutas jahindusteadlane Tiit Randveer Pääsukese sarjas ilmunud metskitse raamatus, et viimastel aastatel on teedel hukkunud 170‒180 metskitse aastas. Täna, 30 aastat hiljem tõdeme, et see arv on pea kolmkümmend korda suurem. Ilmselgelt on mitte ainult jahimeestel, vaid meil kõigil põhjust muretseda ja häirekella lüüa.
Just sellest murest ajendatuna hakkasid jahimehed teemat uurima ja Pärnu jahimees Urmas Salmu on teinud tänuväärset tööd. 21. märtsil toimunud EJSi liikmesorganisatsiooni juhtide nõupidamisel tegi ta sellekohase ettekande. Koos Urmasega käis seda probleemi tutvustamas ka EJSi tegevjuht Tõnis Korts 25. märtsil Terevisioonis. Vaata seda intervjuud SIIT. Nende kahe sündmuse vahel sattus Pärnumaal Audrus põder õnnetult silla piirde vahele ja sai raskeid vigastusi ning tuli hukata, vaata SIIT.
EJSi poole pöördusid inimesed, kes soovisid antud teema koha selgitusi. On arusaadav, et inimesed ei mõista alati, mis roll on sellistel juhtudel jahimeestel. Siin peamegi jahimeestena asju selgitama ja küsimused lahti rääkima. Audru juhtumi puhul oli tegemist õnnetusega, kuhu kutsutakse päästeteenistus ja millest informeeritakse Keskkonnainspektsiooni (KKI).
Jahimeeste ülesanne on jahiseaduse järgi teedelt (ka sild on tee osa) hukkunud suurulukite koristamine. See on meie kohustus, millega järjepidevalt tegeleme. Kõigi Eesti 328 jahipiirkonna kontaktisikute telefoninumbrid on Häirekeskuses ja on ka avalikud Jahise infosüsteemis.
Jahimehed ei otsusta liikluses hätta sattunud looma üle
Kui õnnetuse koht on täpselt välja selgitatud, kutsutakse tavaliselt jahimehed, et nad koristaksid hukkunud looma teelt. Mõningal juhul kutsutakse jahimehed appi, et looma piinad lõpetada.
Jahimeestel endil ei ole ei õigust ega kohustust otsustada selle üle, kas viga saanud loom hukata või mitte.
Kui asjaomased ametnikud (Päästeamet, KKI, Keskkonnaamet, politsei, veterinaar jms) soovivad konsulteerida jahimeestega kui ekspertidega, siis selleks on jahimehed alati valmis. Otsus tehakse aga alati ametiisikute poolt.
Antud juhul kutsus jahimehed välja Häirekeskus. Sealt tuli ka otsus, et kuna loomal on tagumistel jalgadel luumurrud ja vigastatud on ka siseelundid, eriti magu, tuleb looma piinad lõpetada. Jahimeeste roll sellistel juhtudel on tulla appi ja seda tehakse vabatahtlikult, omast ajast oma vahenditega ja tasuta. Kohapeal tegeles koordineerimisega ja otsustamisega sündmuskohale kutsutud päästeteenistus.
Liha pole kasutuskõlblik
Vahel on linnalegendides seletatud, et jahimehed on huvitatud nendest teede äärsetest hukka saanud loomade laipadest liha saamise eesmärgil. Tõde on aga see, et liikluses viga saanud suurulukid utiliseeritakse ja nende liha kasutada ei saa ega tohi. Seoses stressiga, verevalumitega jms on see liha toiduks kõlbmatu.
Seega puudub nii jahimeestel kui ka ükskõik kellel huvi viga saanud looma liha saamise eesmärgil hukata.
Ainuke eesmärk sellistel juhtudel on looma heaolu. Juhul, kui tekib vajadus looma piinade lõpetamiseks, võtavad pädevad isikud vastu otsuse ja loom hukatakse. See otsus on kaalutletud ja arvestab alati konkreetset olukorda.
Kui jahipidamisel kasutatakse kogu saaduse ära, siis õnnetustes hukkunud metsloomade puhul see nii ei ole. Ühest küljest vaadatuna on tegemist nii uluki elu kui väärtusliku taastuva loodusressursi raiskamisega. Lisaks on avariid ohtlikud inimeste tervisele ja elule, rääkimata veel majanduslikust kahjust liiklusvahenditele.
Metsloomadega kokkupõrkeid saab vähendada
Tulenevalt olukorrast on EJS kirja pannud 7 soovitust, mida me kõik võiksime teha kohe, et liiklusavariide arv oleks väiksem. Alati tasub meeles pidada, et me ei ole looduses sõiduvahendiga liigeldes ainukesed ‒ ka metsloomadel on õigus elada ja liikuda. Meie oleme oma teed rajanud nende territooriumile, mitte vastupidi.
Samuti ei tasu unustada, et õnnetused juhtuvad asjaolude kokku langemisel. Kõik saame omalt poolt teha maksimaalse, et õnnetused ei juhtuks. Kui sedasi talitame, oleme teinud parima, mis antud olukorras võimalik on. Üldjuhul peaks sellest õnnetuse ärahoidmiseks piisama.
EJSi 7 nõuannet, kuidas vähendada kokkupõrke riski metsloomaga:
- Keskendu sõidule! Kui sõidad, siis sõida! Ole kohal kui sõidad, ära tegele telefoni ega teiste nutiseadmete kasutamisega.
- Vali ohutu kiirus! Vali ilmastiku- ja teeoludele vastav sõidukiirus. Loomad võivad olla aktiivsed ka vihmase ilmaga, eriti uduvihma ja ka kergema tuisu korral. Kui vähendada sõidukiirust 10 km/t, siis õnnetuste arv väheneb kuni kolmandiku võrra.
- Jälgi liiklusmärki metsloomad teel! Ole eriliselt tähelepanelik selle märgi piirkonnas ja samuti metsavahel ja põldudel, kus loomad võivad liikuda.
- Ole ettevaatlik pimedas! Tähelepanelik tasub olla nii videvikus kui pimedal ajal, mil loomad on aktiivsemad. Kui märkad silmapaari pimedas, aeglusta ja vajadusel jää seisma ning lülita ohutuled sisse.
- Loom on ettearvamatu! Kui loom on teel või tee ääres, võta hoog maha ja pane ohutuled peale. Ära pidurda järsult ega kaota kontrolli sõidu üle. Säilita külma närvi ning proovi vältida suurema ohtu tekkimist liikluses. Esimese looma järel võib teine ja kolmas. Samuti võib teed ületanud loom viimasel hetkel tagasi pöörata.
- Hoia pikivahet! See peab olema piisav, et vältida olukorda, kus eesoleva auto pidurdades otsa sõidaks, kui temale peaks loom ette hüppama.
- Autotuled peaksid olema pimedal ajal sõites puhtad. Soovitav on kasutada ohtlikel lõikudel külgedele näitavaid lisatulesid.
