„Auu, auuuuu, auu, auuu, auuuu!“ kuulis Mikkeni lambatalu pererahvas eile õhtul õuest mitmehäälset ulgumiskoori. Ja mitte kusagil kaugusest, vaid noorte uttede karjamaalt, mis kohe elumaja akna all.
„Ulgumine oli nii võigas, et siiamaani on kananahk ihul,“ kirjeldas perenaine Kristel Kuusik Maalehele. „Kestis see suhteliselt lühikest aega, sest peremees vajutas kogemata kiirustades alarmsüsteemi – tuled ja helisignaal, mis õues tööle hakkavad – sisse. Aga õudne oli ikkagi ja lammaste pärast tekkis tohutu hirm. Pisarad hakkasid mul selles emotsioonide virr-varris voolama, kui seisime kolme taskulambiga keset karjamaad. Õudne!“
Majalähedasel karjamaal on Mikkeni lambatalus 26 noort utte, jäärad ja vanemad uted elavad pisut kaugemal. Noori uttesid valvab karjakaitsekoer, kuuekuune tööliinist pärit pürenee mastif Saara.
„Eile ei saanud tema asjast eriti midagi aru, see oli tal esimene kogemus šaakalitega,“ rääkis perenaine ja selgitas, et karja kaitsmise õpib koer selgeks umbes kahe aasta jooksul, praegu on ta selleks veel liiga noor. Kuid elab siiski koos lammastega karjamaal.
Šaakaleid on Pärnumaal Varbla vallas nähtud-kuuldud juba paar aastat – nii päise päeva ajal ja õhtuhämaruses kui maanteel ja lambakarjamaadel.
„Meil lambaid murtud ei ole, küll aga siin üsna lähedal ühel teisel lambakasvatajal võeti maha tiine utt,“ sõnas Kuusik. Kas murdjaid oli toona üks või terve kari, seda inimesed öelda ei oska, nemad nägid vaid tapatöö tulemust.
Kristel Kuusiku sõnul neil muud teha pole, kui püüda oma lambaid kaitsta ja jahimeestele loota. „Lambakasvatus on riskantne tegevusala, pead arvestama, et on hundid ja nüüd siis ka šaakalid. Plaan on meil selline, et igal karjamaal on kaitsekoer, aga see võtab ju aega – ei saa kohe kolme koera korraga muretseda ja päevapealt tööle panna.“
Vaata lähemalt Maalehest.
