Mind ajendas kirjutama EJS kodulehel avaldatud lugejakiri, mis vaidlustab väidetavad teadlaste ütlused, justkui hunt ei olevat viimased 150 aastat inimest rünnanud. Paraku ei vasta antud väide tõele, sest teadlased on korduvalt väitnud, et TERVE hunt ei ole inimest sel perioodil rünnanud, kusjuures terve hundi all on mõeldud marutõves mitte olevat looma.
Ilmar Rootsi raamatus „Tuli susi soovikusta“ lk 135-137 on kirjeldatud mitmeid juhtumeid (ametlikud andmed ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumist koos kohalikelt jahimeestelt saadud infoga) möödunud sajandist, sealhulgas ka 1980. aastal Mahtra jahimajandis toimunu, kus marutõbine hunt on inimest rünnanud.
Viimane teadaolev marutaudis hundi rünnak inimesele toimus 1988. aastal Paunkülas. Teatavasti väljendub marutõbi selle teatud staadiumis looma tugevate neuropsüühiliste häiretena, kus haige isend kaotab loomuliku hirmutunde kõige (sh inimese) ees ja kiskjad (koer, kass, rebane, hunt, ilves) muutuvad agressiivseteks. Paraku on marutõve olemasolu antud juhtumis eelpoolmainitud lugeja kirjas maha vaikitud või siis lihtsalt välja jäetud.
Viimane suurem marutaudi puhang oli Eesti metsloomade seas aastatel 2002-2004, kuid siis oli huntide arvukus suhteliselt madal ning suurkiskjatest avastati toona mitu haiget ja agressiivset isendit ilveste hulgas, kuid õnneks ei päädinud ükski neist otsese rünnakuga inimesele. Marutõbiste loomade rünnakuid ei tohi mitte kuidagi seostada liigiga. Olen isegi lapsepõlves üle elanud marutõbise rebase rünnaku – kas ma peaksin siis seetõttu pidama rebast inimesele ohtlikuks? Teatavasti on Eesti juba mitu aastat marutaudivaba riik.
Kokkuvõtteks: antud artikli eelsõnas on mainitud, et EJS kajastab tasakaalustatud ja sõltumatut infot. Antud artikli puhul, kus on otseselt vaidlustatud „teadlaste“ seisukohad, oleks tasakaalustatust silmas pidades olnud oluline võtta ka vastav kommentaar teiselt asjassepuutuvalt poolelt.
(——-)
Peep Männil
Järvamaa Jahindusklubi
Lõõla jahtkond
