TEKST RAUNO VEEROJA, PEEP MÄNNIL, keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna ulukiseirajad
Eelmises ajakirjas Eesti Jahimees ilmunud arvamusartiklis “Jahindusnõukogud on oma otsused langetanud” arutles Priit Vahtramäe keskkonnaagentuuri koostatud põdra küttimissoovituste üle.
Ühelt poolt püüdis Vahtramäe oma artiklis ilmselt näidata, et KAUR-i soovitatud miinimumkvoodi täitmisega ei kaasne põdra arvukuse soovitud langust, teiselt poolt aga kumas jutust läbi loo autori seisukoht, et soovitatud küttimismahud on liiga suured. Vahtramäe arvamusloos esitatud küsimustele siinkohal vastamegi ja ühtlasi peatume ka mõningatel sellest kirjatükist läbi kumanud ekslikel arusaamadel.
Mis on küttimislimiidi eesmärk ehk mida sellega saavutada soovitakse?
Põdra ja ka teiste ulukhirvlaste jaoks pole seni koostatud eraldi ohjamiskava ja üleriigiliselt ei ole sõlmitud ka ühtegi erinevate osaliste (maaomanikud, jahimehed, loodusenautijad, teadlased) seisukohtadega arvestavat kokkulepet, millest sõraliste ohjamisel juhinduda. Seega tuleb tasakaal liigi soodsa seisundi ja huvirühmade ootuste vahel välja peilida keskkonnaagentuuri eluslooduseosakonna spetsialistidel.
Põdra puhul oleme lähiaastate ohjamiseesmärgiks seadnud tema tekitatavate metsakahjustuste vähendamise metsaomanikele märksa talutavamale tasemele. Lähema paari-kolme aasta jooksul tähendab see põdra arvukuse vähendamist riigis eelneva paari aastaga võrreldes kokku kuni kolmandiku võrra. Selleks jahihooajaks keskkonnaagentuuri soovitatud miinimumkvoodi realiseerumisel peaks põdra üldarvukus jahihooaja lõppedes langema 2016. aasta jahijärgse seisuga võrreldes 5–15%.
Maakondades ja jahipiirkondades erinevad nii prognoositavad kui ka kahjustuste riskide vähendamiseks vajalikud arvukuse muutused mõistagi märgatavalt. Mõnes piirkonnas võib olla vaja arvukust mitu korda vähendada, mõnes piisab arvukuse hoidmisest juba saavutatud tasemel. Arvestades eelmise aasta kogemust, kui tegelik küttimismaht oli miinimumettepanekust suurem, oli ka eeloleva jahihooaja küttimisettepanek pigem ettevaatlik kui julge.
Nagu Priit Vahtramäe oma kirjatükis täheldab, on seirearuandes miinimumina soovitatud 7430-isendiline küttimiskvoot ligilähedane sellele arvule põtradele, mis eelmisel jahihooajal tegelikult kütiti. Õigustatult võib tekkida küsimus, et kui eelmise jahihooajal sama suure hulga põtrade küttimine arvukust ei langetanud, siis kuidas peaks sarnane küttimismaht seda tegema tänavu. Pangem tähele, et asurkonna suuruse kõrval on sageli isegi olulisem teave asurkonna juurdekasvu kohta. See ei ole sugugi ajas muutumatu, vaid oleneb ühelt poolt keskkonnatingimuste muutlikkusest, teiselt poolt aga näiteks muutustest asurkonna soolises ja vanuselises struktuuris.
2016. aasta sügisel kütitud põdralehmadel olid viljakusnäitajad kehvemad kui eelneval kahel aastal kütitutel. Langus 1,43 lootelt 1,33 lootele ühe emaslooma kohta võib tunduda tühise muutusena, kuid sarnase vanuselise-soolise struktuuriga ja umbes 15 000 isendist koosneva asurkonna korral tähendab see umbes 600 vasika võrra väiksemat lisaasurkonda. Lisaks prognoosisime 2017. aastal ka vasikate suuremat suremust, mis ühelt poolt on tingitud metssea arvukuse vähenemisega kaasneva kiskjate surve suurenemisest, teiselt poolt aga vinduma jäänud kevade saabumisest, mis võis nii mõnelegi vastsündinud põdravasikale saatuslikuks saada.
Mis puutub Vahtramäe ajakirjas Sinu Mets 2016 kevadnumbris esile tõstetud Jüri Tõnissoni esitatud 2016. aastal sündiva põdravasikate arvu prognoosi, siis kõnealuses artiklis lähtus autor põdra arvukuse hinnangutest, mille olid andnud jahipiirkondade kasutajad. See on aga paraku üldsummana osutunud märkimisväärseks alahinnanguks. Seetõttu ei ole mõtet otsida vastuolu Tõnissoni toonaste hinnangute ja ulukiseire aruandes esitatu vahel. Viimase kahe aasta küttimisettepanekud ei ole lähtunud jahimeeste arvukushinnangutest põdraasurkonna suuruse kohta, vaid on tuginenud konkreetselt mõõdetavatel seireparameetritel, nagu pabulaindeks, jahiaegsed vaatlused, värsked kahjustused, küttimisandmed ja põdralehmade viljakusnäitajad.
Seirearuandes esitatud tulemuste tõlgendamisest
Oma arvamusloos pööras Priit Vahtramäe suur tähelepanu põdra jäljeindeksile, mis tema hinnangul oli 2017. aastal eelnenud aastaga võrreldes mitmes maakonnas väga palju madalam. Kuigi kõikide läbitud loendusruutude kokkuvõttes jäi põdra jäljeindeks eelmise aastaga samale tasemele, siis tõesti erinesid osa maakondade jäljeindeksite keskmised 2016. aastaga võrreldes märgatavalt. Et mõista, mida ühe või teise näitaja põhjal järeldada saab ja mida mitte, tuleb aruandega tutvumisel kindlasti läbi lugeda ka peatükk “Analüüsitud materjal ja selle kvaliteet”.
Näiteks on seal selgelt ära märgitud, et 2017. aasta kesiste lumeoludega talvel läbiti enamikus maakondades vähem kui pooled sealsetest loendusruutudest. Seetõttu ei anna maakondlikul tasemel jäljeindeksite keskmiste võrdlemine eelmise aasta keskmistega meile adekvaatset pilti, mis on toimunud erinevate ulukiliikide arvukusdünaamikas. Niisuguste maakondade hulka, kus 2017. ja 2016. aasta jäljeindeksite omavaheline võrreldavus on äärmiselt nigel, jäid Priit Vahtramäe kirjatükis esile tõstetutest näiteks Valga-, Ida-Viru- ja Viljandimaa.
Kuigi igal aastal ilmuvates ulukiseire aruande rohkearvulistes tabelites ja joonistel on selle lihtsuse ja paremini hallatavuse huvides valdavalt esitatud eri seireparameetrite keskmised (nt jäljeindeks, pabulaindeks, pesakonna suurus, loodete arv jne), tuleb tähele panna sedagi, et kõik need näitajad on arvutatud populatsioonist ehk üldkogumist tehtud väljavõtete ehk valimite põhjal. Teatavasti võib valimi keskmine omajagu erineda populatsiooni keskmisest ja selle asjaoluga tuleb arvestada ka järelduste tegemisel asurkonna muutuste kohta.
Näiteks seirealadel tehtud pabulaloenduste põhjal arvutatud põdra keskmise asustustiheduse korral, mis 2016. aastal andis läbitud marsruutides keskmisena umbes 5,7 ja 2017. aastal umbes 6,2 isendit 1000 ha elupaiga kohta, jäi seirealade tegelik keskmine 95% usaldatavusega mõlemal aastal vahemikku valimi keskmine pluss-miinus umbes 0,6 isendit. Kahe aasta loenduste usaldusvahemike suure kattuvuse tõttu ei ole meil statistiliselt põhjust väita, et põdra asustustihedus neil kahel aastal oleks olnud oluliselt erinev. Rakenduslikus väljundis, nagu näiteks küttimisettepanekud, peab paraku lähtuma erinevate näitajate keskmistest, kuid põhjapanevate järelduste tegemisel tuleb siiski arvestada ka usaldusvahemikke.
Priit Vahtramäe arvamusartikli lugemise järel jäi paraku kummitama küsimus, kas selle autor on seda kirjatükki koostades üritanud ennast asetada lihtsa jahimehe rolli või on jäänud selleks õpetajaks-koolitajaks, kellena jahimehed teda teavad. Esimesel juhul on selles arvamusloos esitatud liitmis- ja lahutustehete tulemusena tekkinud küsimused ja tehtud järeldused arusaadavad, teisel juhul oleks aga tegemist teatud mõttes (tõenäoliselt siiski mitteteadliku) jahimeeste eksitamisega.
