Hüljeste häirimine võib olla ohtlik nii hülgepoegadele kui ka inimestele, kuna poegi kaitsvad emasloomad võivad segajat rünnata.
Läänemere kolmest hülgeliigist kaks elab Eestis – hallhüljes ja viigerhüljes. Vahel harva võib sattuda meile ka randalhüljes, kelle elupaigad on Läänemere lõunaosas, Lõuna-Rootsis ja Taani väinades. Kevaditi vahetavad Eesti hülged kivi otsas istudes karva, suvel aga ujuvad merel, et saada talveks korralik rasvavaru ning valmistuda talvel eesootavaks järglaste ilmaletoomiseks.
Praegu ongi kätte jõudnud hüljeste tavapärane poegimisaeg – valges titekarvas hülged sünnivad veebruari teisest poolest märtsi keskpaigani. Võimaluse korral hoiavad hülgeemad inimesest eemale. Lihtsaim on seda teha külmadel talvedel, kui meri on suures ulatuses jääs. Soojematel aastatel tuleb leppida sellega, mida loodusel pakkuda – leida see viimane jääserv või väikesaar, kus rahulikult poegida. Samas sobib maismaa poegimiseks vaid hallhülgele, ohustatud ja väikese arvukusega viigerhülged suudavad järglasi ilmale tuua vaid jääl.
„Hülged eelistaksid poegida külmal puhtal lumel, ent soojematel aegadel tuleb neil leppida külg külje kõrval mustal ja niiskel pinnal lesimisega. Poristes oludes haigestutakse kergemini ning suuremad võivad kogemata väikestest üle roomata, mistõttu poegade suremus võib olla suur. Seda enam on oluline, et inimesed rannale tulnud hülgeid ei häiriks, vaid annaks neile rahu kosuda ja kasvada,“ lausus Keskkonnaameti looduskaitse osakonna nõunik Roland Müür.
Sündides kaalub hallhüljes 11–12 kg, kuid imetamise ajal kosub jõudsalt, võttes kuni 2 kg päevas juurde. Selle põhjuseks on hülgepiima erakordselt kõrge, ca 50 protsendine rasvasus. Imetamine kestab kolm nädalat ning seejärel peavad noored hülged juba iseseisvalt hakkama saama. Kevadel ootavad neid ees pulmad ja karvavahetus, suvel kalapüük ning rasvavarude täiendamine.
Teadlased on vanu küttimisandmeid analüüsides hinnanud, et hallhülgeid elas Läänemeres sajakonna aasta eest umbes 80 000–100 000 looma. Intensiivne küttimine ning meresaastatus viisid looma arvukuse seitsmekümnendatel vaid 5–7 protsendini esialgsest. Tänaseks on hallhüljeste arvukus taastumas, veidi rohkem kui 30 000 isendiline Läänemere asurkond kasvab 5–6 protsenti aastas.
