Soome Loodusvarade Instituut jälgis aastatel 2008–2012 üle saja GPS-kaelarihmaga kaelustatud põtra liikumist Soome erinevates piirkondades. Selles artiklis räägime selle uurimistöö tulemustest. Esimeses osas käsitleme põtrade rännet üldisemalt, liikumiste arvu ja territooriumi suurusi.
Tekst: Markus Melin, Jyrki Pusenius,Juho Matala, Petri Timonen, Markku Gavrilov, Jonna Katajisto ja Sauli Laaksonen
tõlkinud: Endrik Raun
Aastate jooksul kaelustati GPS-seadmega ligi 130 põtra, nii pulle kui lehmi. Viimaste hulgas nii vasikatega kui ka ilma. Vasikatele kaelarihmasi ei pandud, aga GPS seadmetega varustatud vasikatega lehmi jälgiti ka visuaalselt. See võimaldas kontrollida kas kevadel sündinud vasikas on sügisel või järgmisel kevadel veel alles. Kaelarihmadega varustatud põtrade ränded ulatusid lõunast Lapimaani, samuti Soome läänerannikule ja idapiirini.
Uurimise aluseks olnud geograafilise piirkonna suurus tagas selle, et põtrade liikumisi ja käitumist oli võimalik uurida erinevates keskkondades: põldudega kaetud ja topograafialt madalas läänes, maanteede võrgustike ja inimasustuse poolt killustunud lõunas, põlismetsade ja suurulukite poolest rikkas idas ja põhjapõtrade karjatamise aladel põhjas.
Esimene uurimissuund oli seotud sellega kui palju ja kui suurel alal põdrad eri Soome osades liiguvad ja kui tihti nad rändavad erinevate piirkondade vahel aastaaegade vaheldudes.
Rännakud sõltuvalt aastaajast või lihtsalt ränne?
Uuritavatel põtradel täheldati selget rännet suviste ja talviste elupaikade vahel. Seda nähti igas uurimisalas.
Suviste ja talviste elualade vahemaad olid keskmiselt 5–8 km. Lühim vahe oli vaid paar kilomeetrit ja pikim üle 30 km. Pikemaid rändeid nähti põhjas, lühemaid lõunas ja läänerannikul. Need olid juhtumid, kus oli selgelt võimalik tuvastada talvised ja suvised elupaigad. Kuid mitte alati ei täheldatud eeltoodud rändekäitumist.
Rände algust seostatakse põtradel tavaliselt lume tulekuga. Talvealadele minnakse, kui lumi juba katab sügisese toidubaasi ja soovitavalt enne, kui lund saab liikumiseks liiga palju. GPS-andmetele põhinedes kestis matk keskmiselt 2–8 ööpäeva. Osa põtradest lausa jooksis uude elupiirkonda, nii kestis teekond ainult mõni tund, teised ekslesid maastikul nädal-paar, enne kui jõudsid tagasi oma uuele suvekarjamaale. Sügisränne kestis tavaliselt pikemalt kui suveränne. Isendite vaheline käitumise erinevus oli rände käigus suur, aga siiski enamik kaelustega varustatud põtradest paistsid harrastavat suve- ja talvituspaikade vahelist rändamist. Ehk siis aastaringselt samal alal püsimine oli selgelt haruldasem.
Monitooringu käigus saadi aimu ka põtrade liikumispotentsiaalist. Üks Lapimaal kaelustatud hirvelehm rändas suve jooksul üle 200 km lõuna poole, kuhu asus hiljem alaliselt elama.
Territooriumide suurused on erinevad
Põhimõtteliselt kinnitas kaelustelt saadud info seda mida teati juba ammu: põtrade talvised elualad on keskmiselt väiksemad kui suvised. See on ka loomulik, sest talvise elupaiga valikul lähtub loom soovist vältida liikumist sügavas lumes. Sel juhul otsitakse elupaika kus toidu hankimiseks tuleb kulutada minimaalselt energiat. Suvel on toidutaimede valik lai ja varieerub vastavalt kevade ja suve edenemisele. Loomad saavad siis vabamalt liikuda ja liiguvad sinna kus on sobivam toidubaas.
GPS andmetest selgus veel see, et talvine elupaiga suurus oli kõige sagedamini vahemikus 1000–3000 hektarit. Kuid oli ka vaid paarisaja hektari suurusi püsivaid elualasid. Suvel oli aga keskmine elupaiga suurus 2000–5000 hektari vahel, kõige suurem isegi kuni 10 000 hektarit. Väikseim täheldatud suvine elupaik oli vaid 100–200 hektarit, aga see oli ka uurimismaterjalis selge erand ja erakordselt väike.
Täheldati ka seda, et eri isendite vahelised rände erinevused olid suuremad kui erinevast soost isenditel või eri Soome piirkondade vahelised erinevused.
Soome artiklit saab näha siit.
