Alanud 2022. põdrajahihooajal on paslik meelde tuletada soovitusi põtrade küttimiseks.
Eesti Jahimeeste Selts (EJS) ja Keskkonnaagentuuri ulukiseire osakond (KAUR) on kinnitanud põtrade valiklaskmise soovitused, mida jahimeestel järgida. Põdrajaht algab 15. septembril ja kestab 15. detsembrini.
EJSi juhatus on kinnitanud KAURi välja töötatud ja soovitatud teadmistepõhise põtrade küttimise juhendi, kus on rõhuasetus soolisele- ja vanuselisele struktuursele küttimisele, mis tagab põdra elujõulise populatsiooni säilimise ja jätkusuutliku jahinduse.
Põtrade küttimisel tuleb arvestada järelkasvuga
Küttimise korraldamise pearõhk ei pea olema sellel, kui palju põtru kütitakse, vaid kas neid jääb järele parajal tihedusel ja tasakaalukas struktuuris. Pikaajalise kogemuse põhjal ei tulene sellisel juhul kahjustused ja ohjamisvead mitte tihedusest, vaid vigasest hinnangust arvukusele, mis omakorda annab vigase hinnangu küttimise vajadusele ja küttimise korraldusele. Selliste juhtumite vältimiseks on esmatähtis teadmine põdra mõju kohta jahipiirkonnas ja jahiühenduste vaheline koostöö.
Täiskasvanud põtrade osakaalu küttimiskvoodis ei ole soovitav tõsta üle 70%, ka vasikate nappuse korral, pigem tasuks sellistes piirkondades küttimismahtu vähendada. Põdralehmadest on eeliskütitavad (valdavalt noored) vasikata lehmad, pesakonda küttides tuleks lehm jätta küttimata või küttida viimasena. Kaksikutega pesakondi tuleks küttida mõõdutundega, nt üks vasikas kahest või kolmest. Mõlemad sugupooled ja kõik salgad omavad nii põdraasurkonnas kui ka teiste ulukiliikide asurkondades võrdset tähtsust.
Piik- ja harksarvedega pulle on soovitav küttida kuni 75%, keskmisi 20–25%, aga vanemaid ja täiskühvelsarvedega pulle (kelle sarve kühvliosa moodustab kummagi sarvelaba valendikust enam kui poole) pigem hoida või küttida erandina ja mitte üle 5% pullidest.
Täiskühvelsarvi kandvate pullide küttimisest, olenemata sarvede suurusest, tasub pigem hoida, eesmärgiga meie põdraasurkonna looduslähedust suurendada.
Kuna kühvelsarved omavad kõrget trofeeväärtust, kipub neid kandvate isasloomade osakaal intensiivse küttimissurve all olevates Euroopa põdrapiirkondades pidevalt vähenema.
Praeguste ja tulevaste võimalike dominantsete pullide, kes on suurema kehamõõtme ja parema sarvekasvuga, sh kühvelsarvedega pullid, küttimisest hoidumine annaks neile võimaluse elada vähemalt 7–8 aastat, jätta endast 3–5 põlvkonda järglasi ning näidata sarvekasvu täit potentsiaali.
Tuleb arvestada ka soolist struktuuri
Küttimiseelistus võiks kehtida kõige kehvemate sarvede kandjate suhtes, kelleks on kehva konditsiooni tõttu välja arenemata või silmnähtavalt asümmeetriliste sarvede kandjad (v.a jooksuajal vigastatud) olenemata vanusest. Samuti on eelistatud mullikaeast välja kasvanud 1‒2-haruste sarvede kandjad. Igati õigustatud on jätta alles suuremate kehamõõtmetega isendeid, kuna nende puhul on eeldused kasvatada suuremaid ja sümmeetrilisi sarvi ning tuua ilmale tugevamaid järglasi.
Mõttekas on mõlema soorühma küttimisega mitte liialdada ning säästa dominantseid isendeid.
Asurkonna soolist struktuuri laiemate alade keskmisena on mõistlik hoida vahemikus 1,2–1,5 lehma pulli kohta. Sel moel soodustame soolis-vanuselise asustusstruktuuri püsimist, sugulise valiku toimimist ning geneetilise mitmekesisuse ja keskkonna stressoritele vastupanuvõime püsimist. Kui aga põdralehmade osakaal asurkonnas on kõrgem, aga tihedus madal, suureneb võimalus, et pääsevad „löögile” liiga noored pullid, jooksuaeg jääb venima ning osa põdralehmadest jääb viljastamata või saab viljastatud alles kujunemisjärgus infantiilsete pullide poolt või tavapärasest hiljem.
Mõõdukas sooline struktuur jahipiirkondades soodustab inna ja poegimise sobivaimale ajale sattumist, järglaskonna kõrgemat elumust, ühtlasemat soojaotumust, parema talvitumiskonditsiooni saavutamist ja poegimist parimal ajal. Lisaks on mõõduka põdralehmade ülekaaluga asurkond parema juurdekasvu tõttu nii kiskluse kui küttimise mõju suhtes paremini turvatud.
Küttides (dominantse) põdrapulli oktoobris, on tema panus järgneva põlvkonna tootjana tunduvalt tõenäolisem ja küttimise kahjulikkus populatsioonile väiksem, pullide suurem arv ning konkurents jooksuajal kasulik.
EJSi soovitused põtrade valiklaskmisel:
- Küttimise korraldamisel peab pearõhk olema mitte niivõrd sellel, kui palju neid kütitakse vaid sellel, kas neid jääb jahimaale parajal tihedusel ning soolis-vanuselises struktuuris. Kahjustused ja ohjamisvead ei tulene mitte niivõrd asustustihedusest, vaid vigasest hinnangust arvukusele, millest tuleneb vigane hinnang küttimise vajadusele ja valesti korraldatud küttimine. Selliste juhtumite vältimisel on esmatähtis põdra mõju teadmine jahipiirkonniti ja jahiühenduste koostöö.
- Täiskasvanud loomade osakaalu küttimismahus ei ole soovitav tõsta üle 70% ka vasikate nappuse korral ning pigem tasuks sellistes jahipiirkondades kogu küttimismahtu vähendada. Põdralehmadest on eeliskütitavad (valdavalt noored) vasikata lehmad. Pesakonda küttides jäägu lehm alles või kütitagu viimasena. Mitmikutega pesakondi kütitagu mõõdutundega, näiteks üks vasikas kahest. Mõlemad sugupooled ja kõik vanusegrupid omavad nii põdraasurkonnas kui ka teiste ulukiliikide asurkondades võrdset tähtsust. Piik- ja harksarvedega pulle on soovitav küttida kuni 75%, keskmisi 20–25%, vanemaid ja täiskühvelsarvedega pulle (kelle sarve kühvliosa moodustab kummagi sarvelaba valendikust enam kui poole) pigem hoida või küttida erandina ja mitte üle 5% pullidest.
- Täiskühvelsarvi kandvate pullide küttimisest, olenemata sarvede suurusest, tasub hoiduda, eesmärgiga meie põdraasurkonna looduslähedust suurendada. Kuna kühvelsarved omavad kõrget trofeeväärtust, kipub neid kandvate isasloomade osakaal intensiivse küttimissurve all olevates Euroopa põdrapiirkondades pidevalt vähenema. Praeguste ja tulevaste võimalike dominantsete pullide – suuremate kehamõõtmetega ja parema sarvekasvuga, sh kühvelsarvedega pullide küttimiseks hoidumine annaks neile võimaluse elada vähemalt 7–8 aastat, jätta endast 3–5 põlvkonda järglasi ning näidata sarvekasvu täit potentsiaali.
- Küttimiseelistus võiks kehtida kõige kehvemate sarvekandjate suhtes, kelleks on kehva konditsiooni tõttu välja arenemata või silmnähtavalt asümmeetriliste (välja arvatud jooksuajal vigastatud) sarvede kandjad olenemata vanusest, samuti ka mullikaeast välja kasvanud 1‒2-haruliste sarvede kandjad. Igati õigustatud on jätta alles suuremate kehamõõtmetega isendeid, kuna nende puhul on pullidel eeldused kasvatada võimsamaid sarvi ning lehmadel tuua ilmale tugevamaid järglasi.
- Mõttekas on mõlema soorühma küttimisega mitte liialdada, ning säästa dominantseid isendeid. Asurkonna soolist struktuuri laiemate alade keskmisena on mõistlik hoida vahemikus 1,2–1,5 lehma pulli kohta. Sel moel soodustame soolis-vanuselise struktuuri püsimist, sugulise valiku toimimist ning geneetilise mitmekesisuse ja keskkonna stressoritele vastupanuvõime püsimist. Kui aga põdralehmade osakaal asurkonnas on kõrgem, suureneb võimalus, et paljunema pääsevad liiga noored pullid. Pullide puudusel jääb jooksuaeg venima, osa põdralehmadest jääb partnerit leidmata viljastamata või saavad viljastatud alles kujunemisjärgus pullide poolt tavapärasest hiljem.
- Mõõdukas sooline struktuur jahipiirkondades soodustab inna ja poegimise sobivaimale ajale sattumist, järglaskonna kõrgemat elumust, ühtlasemat soojaotumust ning parema talvitumiskonditsiooni saavutamist. Lisaks on mõõduka põdralehmade ülekaaluga asurkond parema juurdekasvu tõttu nii kiskluse kui küttimise mõju suhtes paremini turvatud.
- Küttides (dominantse) põdrapulli oktoobris, on tema panus järglaste tootjana tunduvalt tõenäolisem ja küttimise kahjulikkus populatsioonile väiksem, aga pullide suurem arv ja konkurents jooksuajal kasulik.
- Ei ole mõistlik küttida põtru hilisemal ajal, kui pullid on sarved heitnud.
