Värskelt ilmunud raamat “Susi – meie rahvuslooma 523 nime” loetleb üles peitenimed, mida meie esivanemad on kasutanud hundist rääkimiseks ja mida hundiuurija Ilmar Rootsi arhiividest välja on otsinud. Põnev nimedekogu on jõudnud kaante vahele.
Tegu on maailmarekordihõngulise ühe liigi keskse nimedekoguga ühes keeles. Seni on näiteks Guinnessi rekordite raamatus mitteametliku rekordina äramärgitud puuma nimede hulk, mida on inglise keeles ca 40 ringis. Ainuüksi meie karu peitenimede arv lööb selle üle – karu kohta on Eestis kogutud 99 nime. Ent kõik loomaliigid Eestis ületab ikkagi hunt, kellel on rohkem peitenimesid kui ülejäänud imetajatel kokku.
Miks neid nimesid aga nii palju on?
Igivana uskumuse järgi pidid loomad ilmuma, kui nad kuulevad enda nime mainitavat. Nõnda väljendab seda tuntud vanasõna: “Ära hüüa hunti, kus hundist räägid, seal ta ongi”. Et hunt oma nime kuuldes välja ei ilmuks – kes siis sooviks suure kiskjaga kohtuda – tuli kasutada õigete sõnade asemel peitenimesid.
Tohutu hulk– 523 – annab tunnistust, et esivanemate jaoks oli susi erakordselt tähelepanuväärne loom. Tänapäeval ütleme ka: konfliktliik, viidates sellele, et inimese on hundiga palju muret.
Oma pärandist ei leia me aga Ilmar Rootsi sõnul midagi vaenulikku kriimsilma kohta, mis on ju üllatav ja väga rõõmustav. Peamiselt leiame austust, tihti imetlust, sekka ka nalja ja veidi hurjutamist. Meie esivanemad pöördusid hallivatimehe poole meelitades ja vannutades, et ta kenasti käituks ja karja ei murraks. Hundiga kahekõne pidamine on oskus, mida peaksime taas õppima väärtustama – see ei tähenda muud, kui ümbritseva looduse kohtlemist austusega.
Ilmar Rootsi aastakümnete jooksul kogutud peitenimede hulk on tõenäoliselt maailma suurim ühe loomaliigi kohta. See on eestlaste pärandi kallisvara, mis on maavarana vanadest arhiividest välja kaevatud ja mida tuleks alalhoida tulevastele põlvedele.
Raamatu väljaandmist toetasid Kultuurkapital, Olerex, Liviko, Karu Katus
Helen Arusoo,
raamatu toimetaja
