Kuigi üldjoontes karud praegu magavad, on nendega kohtumine maapiirkondades üha sagenenud. Eesti Maaülikool uuris ulukibioloogia dotsendilt Tiit Randveerelt, mis sellise muutuse on põhjustanud. Teadlase hinnangul on sellise olukorra taga karude järsult kasvanud arvukus, intensiivne metsaraie ning jahipidamine.
Kui varasemalt võis karu näha vaid pühendunud jahi- või loodusmees, siis viimastel aastatel on olukord järsult muutunud. Sageli võib kuulda metsaservas uitavatest või üle tee jalutavatest karudest, harvemad on olukorrad, kus karu suisa linna satub, nagu mullu Haaberstis. Karu märkamine ei tähenda üldjuhul ohtu, kuid turvatunde pärast oleks ehk mõistlik selgitada, kuidas mesikäpp üldsegi inimese ligidusse satub.
Eesti aladel elav pruunkaru (Ursus arctos) on elanud aastasadu küllaltki sarnase mustri järgi. Talve üle elamiseks kogub karu endale suure rasvavaru ning otsib siis endale taliuinakuks sobiva paiga – mõne maha langenud puu juurestiku, tiheda kuusiku, õõnsaks tehtud sipelgapesa või karu enda poolt maa sisse kaevatud õõnsuse. Kui unepaik tundub karule ohutu, jääbki ta sageli sinnasamma aprillini magama, tiined emasloomad sünnitavad uinaku jooksul ka pojad.
Loe lähemalt Eesti Maaülikooli kodulehelt.
