21. mail avaldas Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) sotsiaalmeedias pika avaliku pöördumise, milles laitis maha keskkonnaameti otsuse emata ringi kõndimas leitud karupoeg metsa tagasi viia. Tallinna loomaaia direktor Tiit Marani sõnul tuleb karu rehabiliteerimise puhul vaadata mitte ainult hetkeemotsiooni, vaid ka seda, mis pikemas perspektiivis loomaheaolu seisukohast mõistlik.
Maran sõnas, et ühelt poolt saab ta ELL-i liikmetest ja nende abistamissoovist väga hästi aru, kuid kogu juhtunut tuleb vaadata laiemal ajaskaalal ning mõelda, mis saaks karust järgnevate aastate jooksul. “See on kahtlemata emotsionaalselt laetud ja keeruline teema,” nentis Maran Postimehele. “Ühelt poolt on sisemiselt ilus tahtmine väikest ja üliarmast karupoega aidata, teisalt peab mõtlema ka sellele, mis oleks selle karupoja tulevik. Karude rehabiliteerimist on ainukese eestlasena õppimas käinud Peep Männil keskkonnaagentuurist, kuid isegi spetsialistide pilgu all töötab rehabiliteerimine ainult siis, kui ümber pole tihedat inimasustust ning Eestis selleks sobivat ala lihtsalt ei leidu. Seda on varem proovitud, aga mitte väga edukalt.”
Tõenäosus, et inimeste rehabiliteeritud ja seejärel loodusesse tagasi lastud karupoeg sinna niisama lihtsalt püsima jääb, on Marani sõnul väike. “Euroopa vastavad rehabiliteerimiskeskused on täis sellised loodusest ühel või teisel tingimusel eraldatud ja inimese poolt üles kasvatatud probleemkarusid. Neid pole kuhugi panna, kogesin seda ühe eelmise samalaadse karupoja loo puhul, kui proovisin talle Euroopas kohta leida,» ütles Tallinna loomaaia direktor ja lisas, et kõik karupojad kasvavad ühel hetkel suureks ja siis tekib küsimus, mis selle suure kiskjaga peale hakata. Kas pidada teda talle vähesobivates tingimustes jättes looma heaolu tahaplaanile? Tallinna loomaaias sobivaid tingimusi pole ja mõnikord tuleb looma heaolu nimel teha väga raskeid otsuseid.
Loe edasi Postimehe Lemmiku portaalist.
