Nagu ikka, ei rahulda ka sel sügisel eraldatud hundijahi limiit ühtki huvigruppi, kirjutab toimetaja Rein Kuresoo Postimehes.
Kui olin poisike, olid toonased kalender-aastaraamatud minu jaoks alati oodatud lektüür. Kõige muu huvitava hulgas sisaldusid neis igal aastal ulukite arvukuse hinnangud. Üks salapärasemaid arve, mis 1960. aastate kalendrites hundi kohta leidus, oli regulaarselt esitatav 0(1). See näitaja esindas sel ajal valitsenud seisukohta, et hundil ei ole sotsialismi lilleaias kohta, aga liiki täielikult hävitada pole ka ilus. Niisiis tundus Nõukogude Eestis lubatav vaid ühe fantoomhundi olemasolu.
Tõsi küll, hiljem on Mati Kaal hinnanud hundi tolleaegseks arvukuseks 30–40 isendit, kuid sigivaid hundikarju võis toona mõnel aastal olla küll vaid üks-kaks. 1970. aastatel hakati taas tunnustama hundi ökoloogilist rolli ja sute arvukus tõusis mõnesaja loomani. Enam-vähem sellisena on hundipopulatsioon tollest ajast alates ka püsinud, ehkki huntide küttimine toimus pikka aega üsna stiihilistel alustel.
Loe lähemalt Postimehest.
