Salme jahiselts peab oma jahipiirkonna erilise kuju ja asukoha tõttu tegutsema olukorras, kus ulukid kipuvad jahimeestega omamoodi kulli mängima.
Maakonna ühes vanimas, 1963. aastal asutatud Salme jahiseltsis on praegu poolsada jahimeest, kelle kasutada on Salme jahipiirkond, kirjutab Saate Hääl. Seltsi esimees Raivo Ess tõdeb, et jahiala asukohast tingituna on suur osa selle ulukeid n-ö läbirändajad.
“Mõne aasta eest oli sügisel nii, et hirvepullid koondusid kõik Mõntu ja Salme jahiala piirile, aga Mõntu poolele. Meile sattus ainult mõni üksik. Ja kui hirvejahi aeg läbi sai, siis kolisid meie poolele,” kirjeldab ta olukorda, mis Salme mehi muidugi rõõmsaks ei teinud.
Põdrapopulatsioon on Salme maadel praegu parajas suuruses, kuid kuna hirvi on palju, siis võib see hakata põtru välja tõrjuma. “Nad ei saa omavahel eriti hakkama. Meil on õnneks mõned põtrade elupaigad, kus hirvedele sobivat toidubaasi ei ole,” märgib Ess.
Metssigadega on seltsil aga niisugune lugu, et 1969. aastal kütiti väidetavalt just Salme maadel ametlikult esimene selle liigi esindaja Saare maakonnas. Lõppenud jahiaastal oli seltsi küttimiskohustus 344 isendit, kütiti aga 275 ehk 80 protsenti. Limiit määrati eelnenud aasta üliheade küttimistulemuste järgi, kuid Essi sõnul sellises mahus mitu aastat järjest sigu lasta ei ole võimalik.
Suuri sihte hetkel ei sea
[–]Kiskjatest satub Salme maadele aeg-ajalt hunte, kes on ka kohalike jahimeeste püssitoru ette jäänud. Samuti teab Ess oma jahipiirkonnas tegutsemas ilvest.
Rääkides jahiseltsi majast, siis ei ole Salme meeste oma küll maakonna suurim, küll aga arhitektuuriliselt moodsaim. Suurna bussipeatuse ligidal püstipandud maja on vundamendist katuseni uusehitis, nii nagu ka abihoone selle juures. Etappide kaupa on seltsile kuuluv kompleks peaaegu valmis, esimehe sõnutsi on suurema tööna veel ees hoonete ümbruse pinnase ja teede korrastamine.
Järelkasv paneb muretsema
[–] Salme jahiseltsi kõige vanem liige on üle kaheksakümne, meeste keskmine vanus kipub üle viiekümne ja tõuseb iga aastaga. Raivo Ess nendib, et noored mehed küll tulevad jahipidamise juurde, aga kui nad näevad, et selleks, et püssiga aeg-ajalt pauku teha, on vaja ka metsas rassida ja hulgaliselt lisatöid teha, siis paljud loobuvad. Tulevik ei paista selles valguses mitte kõige rõõmustavam.
Eks mõtlema paneb seegi, et jahipidamine kui hobi toimub seltsi liikmete oma rahakoti peal. Transport maksab, söödaplatside ülalpidamine maksab, relvad on üsna kallid, ainuüksi üks pauk maksab kolm eurot. Ja jahiõnne ei garanteeri Diana mitte kunagi.
Loe lähemalt Saarte Häälest.
