Teadmine, et tappev taud jääb Eestisse aastateks, on asjaosaliste jaoks muutnud algse lahingus eesliinil oleku tunde igapäevaseks rutiinseks tegevuseks, mille lõppu pole veel näha.
Jutt seakatku levikust kõlab nagu vana Eesti rahvajutt, kus katk end kauniks neiuks muutnuna üle vee laseb kanda või hõberahana kellegi taskus rahva hulka jõuab, kirjutab Maaleht.
Küsimusi, kuidas haigus ühte või teise kohta jõudis, on vastustest rohkem ka nüüd, mil taud on Eestis mets- ja kodusigu niitnud mitu aastat.
Nii võib kronoloogilisi kaarte silmitsedes näha, et kord juba Lõuna-Eestisse jõudnud, ei levinud sigade Aafrika katk sealt ühtlaselt edasi, vaid liikus kiiremini põhja suunas ning alles siis hakkas levima läände. Miks see nii juhtus, ei osata veel selgitada.
Täiesti omaette teema on, kuidas katk tegi hüppe üle siiani puhta Muhumaa Saaremaale. Kindlasti sündis see inimese abiga ning räägitud on ka võimalusest, et keegi tõi pisiku saarele teadlikult. Ükski ametnik avalikult seda võimalust arutada ei taha, sest selline mõtegi tundub liiga hirmus. Samas välistada seda ka ei saa.
Loe lähemalt Maalehest.
