Kõik sai alguse sellest, kui Viljandimaalt Kärstna lähedalt Põrga külast tuli informatsioon maaomanikult, et tema metsas on surnud metssead. Informatsioonis oli ekslikult, et jahimehed on surnud metssead sinna jätnud. Ei elusad ega surnud metsloomad ei ole jahimeeste omad. Jahimeestele kuuluvad ainult kütitud ulukid. Samuti kuuluvad jahimeestele liiklusõnnetuses hukkunud ulukid. Maha matta, nagu jahimeeste leping Veterinaar- ja Toiduametiga (VTA) ette näeb, maaomanik keelas. Korjused asusid allikaterohkes kohas ja kuna omanik nõudis sigade äraviimist, siis ainuke lahendus oli need õnnetukesed ära vedada.
Jahimeestele on see juba noorjahimeeste koolitusest teada, et haavatud ja haige metsloom otsib jahutust veekogudest ja liigniisketest paikadest. Nii oli ka see kari tulnud surema allikate piirkonda.
Maaomanikult oli tulnud info VTAsse, et sead on tee äärest umbes 200 meetrit ja kokku on neid seal 7. Töö planeerisin siis kolmapäevaks 04.03 ja väljavedamise alguseks umbes kell 11, kuna veoauto koos konteineritega, kuhu sead panna, pidi saabuma peale lõunat. Eeldasin, et jõuab selle ajaga esimesed sead teeäärde välja tuua.
Ilmselt tekkis esimese korra kohta pisike kommunikatsiooniprobleem, aga 9.30 tuli kõne autojuhilt, et kuhu täpsemalt tulla, ta on varsti kohal. Sellega läks nüüd kiireks. Eile valmis mõeldud, kuid tabamatuks jäänud abimeest polnud enam mõtet otsida, tuli kiiresti asendaja leida. Õnneks esimene kontakt – kohalik jahimees Toomas, kellele helistasin, oli kohe nõus abistama. Olin õnnelik, aga mitte kauaks. Sain temalt infot, et kui ta eile käis kohta uuesti vaatamas, siis leidis veel ühe värskelt surnud sea, 8 siis kokku.
Tuhat tänu veelkord Toomas, et aitasid mul selle Kolgata tee läbida! Uskuge mind, kahele tugevale mehele polnud see kerge ega lihtne ülesanne. Kohapeal selgus, et 4 kaugemal asuvat siga olid 700 meetri kaugusel teest, kuhu vedukauto tõi konteinereid. Oru perv oli väga järsk, nii et konteinerid pidid jääma lausa sõidutee serva, samuti oli suur tõusunurk sigadest autoni.
Arvestades püdelat, libedat ja kobraste poolt auklikuks tehtud pinnast, lisaks veel vanad kivihunnikud ja oja läbimine, oli ainus lahendus korjused sealt välja lohistada. Et seda protseduuri natukene kergendada ja mitte väga katku laiali laotada, oli lahenduseks teha 200 L vaadist kelk. Klassikalist kelku ei saanud maapinna reljeefi ja ka lume puuduse tõttu kasutada, kuna pinnatakistus oleks nõudnud rohkemaid sikutajaid, et see rong liikvele saada.
Vaadist tehtud kelk loksus küll konarustel rohkem, kuid tänu ümaratele servadele liikus võimalikest takistustest põrkega mööda. Liiga kitsal ja kaldus ojakaldal tuli rakendada korralikku jõudu, et sead äravoolu teed ei läheks, kuna polnud külgpidamist. See oli sellise lahenduse ainuke puudus, kuid oma põhja ümarusega oli pinnatakistus õnneks minimaalne. Kui lõpuks konteineri juurde jõudsime, et suuremad sead konteinerisse saada, tuli konteiner panna külili maha ja need sinna sisse veeretada. Suure sea mahutamine, et pea välja ei jääks, oli päris keeruline, tuli keerata ja väänata ja suruda. Kilekottides ei ole korjuseid võimalik transportida, sest liigniiske püdel pinnas ja pori takistavad ja teevad libedaks ja kotid ei püsi kelgul.
Need olid esimesed kogemused korjuste transportimisel. Kogemusi pole ja eks tuleb tegevuse käigus õppida. Erivarustust ka pole, aga eks leidlikud maamehed mingi lahenduse ikka otsivad. Loodame, et nakkust eriti kuskile ei levinud, püüdsime, kuidas oskasime. Andsime parima, mida kahe palja käe ja toore jõuga on võimalik teha.
Rein Tafenau, jahimees
